Tagasivaade

Hommikust!

On uue, 2014. aasta esimene päev. On põhjust tagasi mõelda kõigele sellele, mis aastast 2013 meelde jäi. 

Minu aasta 2013

Reisimine

Kaheksa kuud Kalifornias elamist oli juba ise üks suur reis, kuid ka seal olles liikusin päris palju ringi. Sonoma ja Napa veinimaakondades käisin lausa kaks korda, veebruaris ja märtsis, lisaks Esaleni termides, Kanadas Jesperi rahvuspargis, Sonoras Benjit hüppamas ning Sacramento lähedal South Forki jõel raftingul. 

Ma tahan seda nuppu oma klaviatuurile.

Pärast kojutulekut augusti lõpus olen väga Tallinnakeskne olnud. Novembrisse jäi siiski üks pisike reis Soome, mil õnnestus näha kalleid sõpru. 

Sõbrad ja pere

Nii armsad inimesed on mu ümber. Mul on hea meel, et mu ema ja Asti käisid Ameerikas külas. 

Olen õnnelik oma supertoreda õe ja tema armsate laste üle. 

Olen õnnelik kõikide sõprade üle, kellele alati helistada võin, kes mu käekäigu vastu siirast huvi tunnevad. Püüan teid väärt olla!

Olen super tänulik, et eelmine aasta mind Hugh'ga kokku viis. Ning muidugi selle üle. 

Olen väga, väga õnnelik inimene, et te kõik mul olemas olete! 

Jooksmine

Minu aastasse mahtus palju suurepäraseid jookse - nii treeninguid kui võistlusi. Üks suur muudatus võrreldes varasemaga on see, et hakkasin nautima seltskonnaga jooksmist. Varem, täieliku sotsiaalse hädapätakana oli kellegagi koos jooksmine minu jaoks keeruline.  Siis peab ju kellegagi rääkima! Aga koos jooksmine võib olla väga vahva! Õllejooksul kohtasin palju vahvaid inimesi, varahommikused mägised kilomeetrid Goncalo ja Maraga ning pikad miilid Golden Gate'i pargis koos Adamiga jäävad alatiseks meelde. Sain vist teada, mis on runner's high. 

Minu endorfiinid

Võistlused

Neidki oli mitmeid. Mäletan suurepärast fiilingut ja ülimat kerget lendu Oaklandi jooksufestivali poolmaratonil, uskumatut teise koha saavutamist Artišokijooksul, poolmaratoni isiklikku rekordit Santa Cruzis, ilmselt ilusaimas kohas, kus kunagi olen jooksnud, Cinderella maastikupoolmaratoni ning loomulikult Ragnarit. Ohhh, Ragnar, mäletan sind igavesti ning panin oma emotsioonid kirja ka Jooksja detsembrinumbrisse. Eestisse naastes tegin ära ka täispika maratoni - raske, aga seda väärt. 

Jooga

Märtsis käisin oma esimeses joogatrennis, mis hakkas mulle väga meeldima. Üleüldse muutusin võrreldes varasemaga kuidagi spirituaalsemaks ja seeläbi tasakaalukamaks, suures osas tänu joogale, kuid kindlasti ka seetõttu, et julgesin oma psühholoogistele probleemidele otsa vaadata ja neid otsast lahti harutama hakata. Võib vahest öelda, et sain elu pointist paremini aru. 

Uni

Ma leidsin oma une üles. Kuidas, sellest rääkisin lähemalt ka Tervis Plussis. Une kordasaamine on vist müstilisemaid asju, mis minuga juhtunud on. Paraku pean tunnistama, et aasta lõpuks olen väga sarnases seisus kui enne Clean'i läbitegemist - magan jälle halvasti, ärkan öösiti üles ja hommikul olen väsinud. 

Tööelu

Muutuste aeg on olnud. Lõbus pillerkaar ja stipendium Kalifornias sai läbi, sisuliselt ka tundegielu (kuigi doktoritöö on veel lõpetamata). Niisiis muutus elu märgatavalt ebakindlamaks. Kuid see on viinud mind uutele teedele. Olen aru saamas, et tõeliselt paeluvad mind kaks asja: sport ning kirjutamine (ja tõlkimine). Eelmisel aastal lükkasin käima ka Confido, päris enda pisikese ettevõtte. Tegutsen selle nimel, et neist kahest armastusest, spordist ja kirjutamisest, endale päris elukutse luua, sest ma tahan olla üks neist õnnelikest, kes võib töö ja hobi vahele võrdusmärgi panna. Mul on väga vedanud, et mu kõrval on inimene, kes mind nendes püüdlustes toetab. 

Eemises aastas oli ka miinuseid, kuid need jäävad selgesse vähemusse. Aususe nimel olgu need siiski kirja pandud, kuigi tegelikult tean, et need mured on imepisikesed ning nende lahendamine sõltub suuresti minust endast.

Miinused...

Vigastused. Esmalt pani mu jooksmistele põntsu kukkumine trepil, mis oli nii valus, et lausa silme eest mustaks võttis, ja mille pärast mu tuharalihas ausalt öeldes siiani veidi vigastatud on. Teiseks olin kimpus kummalise jalavaluga, millele ma kuidagi lahendust ei leidnud, kuid mis lõpuks valedest tossudest tingituks osutus. Pärast SEB maratoni hakkas parema jala pöid valu tegema, mis oletatavasti oli tingitud ülekoormusest. Viimane kummitab mind aeg-ajalt praegugi, kui mitu järjestikust jooksupäeva teen.

Miinuspoolele läheb ka tubli kaalutõus. Jah, Ameerikast võtsin oma kuus kilo kaasa ja need näevad väga halvad välja. Kuram kuram. Täna leidsin veel SEB maratoni pildid ja oi, oi, oi. Kodumaale tulekuga on midagi juba sulama hakanud, aga minna veel on ja korralikult. 

Mõned inimsuhted. Täpsematesse detailidesse ei lähe, kuid tegin eelmisel aastal inimsuhetes rumalaid vigu, mille pärast keegi kannatama pidi. Muidugi pole ma nende asjade üle uhke, kuid panen need eluülikooli õppetundide hulka. Teenisin päris mitu ainepunkti.

Doktoritöö. See on tegelikult pluss ja miinus. Suuremas osas sain töö valmis, kuid ideaalis oleks see pidanud juba lõpetatud olema. See koera saba on nii pikk ja jäme. Huhh. Aga ma saan sellega hakkama. 

Hea aasta oli!

2013 oli minu jaoks siiski väga hea aasta. Väga olulist rolli mängis siiski Kalifornias elamine ja olemine. Seal olles sain aru, või vähemasti jõudsin palju lähemale arusaamisele, mida ma elult tahan ja mis on teisejärguline. Mul oli väga palju lõbusaid hetki ja unustamatuid kogemusi. Arvan, et võib käed üles visata küll. 

Õppisin, unistasin, avastasin.

Uute sihtide poole aastal 2014!