Pealkiri on pessimistlik. Täna joosti San Francsicos maraton. Olin oma sõbrale kaasa elamas, kuid hinges kripeldas, et ise rajale ei pääsenud. Ma ei tea ju, kas võimalus joosta 42 kilomeetrit San Francsicos enam kunagi avaneb. Kuid kolmenädalane paus ning kummaline valu jalalabal välisküljel ei lasnud mul sellele isegi mitte mõelda.
Olen nende kolme nädala vältel jooksule alternatiive otsinud: käinud spinningus ja sõtkunud elliptilisel; jõudu olen teinud nii iseseisvalt jõusaalis kui rühmatrennides. Viimaseks avastuseks on barre. Kõik need on omamoodi toredad, ning nagu öeldakse, vaheldus lisab elule vürtsi. Aga, aga... Miski pole samaväärne jooksmisega. Ma ei tea, mis sellega on. Miks üks ala on nii sõltuvusttekitav?
Mu sõber Adam jooksis täna San Francsico maratoni, ning olin lubanud ta finišijoonel vastu võtta. Enne seda aga mõtlesin, et vaatan, kuidas mu jalg pärast kolmenädalast pausi väikese tunniajase jooksuotsa vastu peab. Niisiis olingi juba kell 7 hommiku valmis, kerge õhin sees, ja andsin tossudele valu.
Püüdsin olla väga ettevaatlik ning valida rada nii, et saaksin joosta võimalikult palju pehmel pinnasel. See on tegelikult raskem kui arvata võiks. Näiteks jooksin kahe autotee vahelisel eraldusribal...
See pinnas just kõige tasasem, nii et jooksmine nõudis jälle teistpidi ettevaatlikkust, et jalga mitte välja väänata.
Kuidas mul siis läks?
Algus oli enamvähem hea, kuigi see koht, mis mulle muret oli tekitanud, oli tunda. Kuid see polnud valus tunne. Mõne aja pärast läks asi ikkagi halvemaks. Joosta sain, tähendab, lonkama ei hakanud ning jalale toetada sain enamvähem normaalselt, aga olgem ausad, valus oli ikka. Kuni ühel hetkel taipasin, et hoian jalga ikka sellises asendis, et see valu ei teeks, ehk siis alateadlikult ikkagi vältisin teatud kohale toetamist.
Lõpetasin teadmisega, et ei, vara veel.
Pärast päevakest San Francsicos ringikõndimist jõudsin õhtul koju, ja jälle valutab... Nüüd kirjutan siin, jääkompress jala ümber.
Kurvaks teeb. Arvasin, et puhkus ja ibuprofeenikuur aitavad asjast üle, aga nii ei läinud. Või poleks ma pidanud ka spinningus käima ega elliptilisel sammuma, isegi kui need liigutused haiget ei teinud?
Siin arstijuurde minek on üks paras mässamine ning energiat, aega ja raha nõudev protsess. Õnneks on mul suhteliselt korralik kindlustus, mille eest olen hea summa välja käinud, kuigi see ei kata muidugi kõiki arsti juures käimisega seotud kulusid. Hakkan siiski uurima, kust abi võiks saada. Tahaks ju sellel suvel ikka mõned distantsid veel ette võtta.
Hoidke oma tervist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar