Kaalujuttu. Püüame paanikata

On ikka tunda küll, et jõutrenn mõjub täiesti teistmoodi kui jooksutrenn, millele seni enim rõhku panin. Olen füüsiliselt nii läbi! Kui praktiliselt ainult jooksin, siis oli puhkepäev alati nagu pooleldi patupäev: mõtlesin, et äkki ikka peaks natuke jooksma või kuidagigi liigutama. Nüüd aga on teisipäev konkreetselt PUHKAMISEKS. Sest mul on seda vaja! Keha on väsinud. Jõusaalikavaga alustades olid lihased veel kogu aeg kanged ka. Nüüd hakkan ära harjuma. Teisest küljest...

Allikas

Kuigi lubasin, et ei kaalu ennast - pole seda vist juba aasta ja mitu kuud peale teinud - siis ühel hetkel silmasin spordiklubis kaalu... kodus mul seda ei ole ning seega puudub ka kiusatus. Aga kui kaalu nägin, hakkasin ikka "kaaluma": astun peale, ei astu, astun, ei astu... 

Äärmiselt minulik. Allikas

Ajal, mil ma veel hull kaalufriik olin,  lasin numbril end kohtutavalt mõjutada. Sellest kirjutasin ka Tervis Plussi viimases numbris. Ning eks ta mõjutab mind siiani, miks ma muidu nii kaua kõhklesin. Lõpuks otsustasin, et hea küll, vaatan siis tõele otsa, mis seal ikka. 

Ja no ei olnud meeldiv number - USA toreda eluga olen kõhule korjanud kuus kilo ja mõned grammid peale. Võrreldes siis veidi üle aasta taguse ajaga. 

Oli nõme küll. Ega kaalutõus ju mulle üllatus ei olnud, pigistavad riided räägivad iseenda eest. Üllatus oli aga, et ma ei läinudki nii "kettasse" kui kartsin. Mõtlesin, mis mul viga on. Aasta tagasi oleksin selle numbri peale kolm päeva masenduses olnud. Muidugi külmaks mind see ka ei jätnud. Nüüd aga mõtlen rohkem nii, et tuleb siis tööd teha, et mõned kilod maha ajada, kuid see ei pea juhtuma homseks. Nii ekstreemselt nagu varem ma seda teha ei taha ja nii väikseks ehk 60ndate kilode päris algusesse pole mul ka vaja ennast piitsutada. Huvitav, olen alles nüüd, suuremas kaalus olles, kuulnud kommentaare, et enne olevat ma liiga peenike olnud... ja ühe meesterahva sõnul lausa kole. Mõtlemiskoht.

Seega, eesmärgiks on paremasse vormi saada küll, aga teha seda normaalsete võtetega. Enam ei tähenda see kalorivaba elu. Asja teeb lihtsamaks oma köögi olemasolu - Eestis olles olen vaid väga harva väljas söönud, maksimaalselt kaks korda nädalas. See on tohutu võit, sest teadagi, kui palju kaloreid restoranitoitudesse varjatult topitakse. Eriti kehtis see USAs! Teiseks võiduks on vähesem pidutsemine ja sellega kaasnev alkoholitarbimine. Sellegagi olen nüüd vähem tegelenud. Kolmandaks, elu on natuke regulaarsem ja rutiinsem, mis teeb vormiajamise ka kergemaks. Kuigi mu vaimsele tervisele mõjus lust ja lillepidu hästi. Kindlasti mõjus. Püüan siin seda positiivsust, julgust ja rahulolu, mille seal leidsin, säilitada. 

Allikas

Aga niisiis - edasi eesmärkide poole, ja olgu need siis tervislikud, normaalsed ja paanikavabad. Nii, et keha ja vaim mõlemad rahul oleks, mitte üks teise pärast ei kannataks.