Benji!

Hei-hei!

Paar nädalavahetust tagasi sai tehtud pisike ekstreemsus, millele olen juba ammu mõelnud. Käisime  benjit hüppamas!

Hüpet organiseeriva firma kodukal lubati, et benjihüppega võib kaasneda järgmisi kõrvalmõjusid: 

Ärevust, liblikaid kõhus ja kummalisi värinaid paar nädalat kuni viimaste sekunditeni enne hüpet. 

Vaba langemist... ja natuke veel vaba langemist.

Endorfiinidoosi, mida sa kunagi ei unusta. 

Allikas

Hommikul kell 8 asusime teele Sonora poole Grovelandi parki, kus enne hüpet teistega kokku saama pidime. Ilm oli hall ja veidi kõle, aga kuna Sonora asub märgatavalt rohkem sisemaal, läks temperatuur kogu aeg kuumemaks ja kuumemaks, kuni ühel hetkel teksad tõsiselt keha kõlge kleepusid. Uskumatu, kui suur võib olla temperatuuride erinevus vaid kahe autosõidutunni vahel!

Saime oma 12-liikmelise grupiga kokku, kuulasime ära turvalisusnõuded, õppisime varustust selga panema ning liikusime kogunemiskohast edasi alla Don Pedro reservuaari  juurde, mille sillalt hüpe toimuma pidi.

Tee alla jõeorgu oli väga kitsas ja käänuline. Mu ema oleks vist sõidu pealt autost välja astunud :)

Kõigepealt kuulasime ära turvalisusnõuded. Ega midagi erilist teada või teha pole vajagi: kõik vajalikud vidinad kinnitatakse sulle külge ja kontrollitakse niikuinii üle. Ainus ülesanne on hüpata!

Hüpata sai kahte moodi: kas keha- või jalakinnitusega. Nimi juba ütleb, et esimesel juhul on traksid ümber keskkoha, teisel juhul kinnitused ümber pahkluude. Valisin esimese.  

Enne mind oli järjekorras kuus hüppajat. Oli väga põnev näha, kuidas keegi hüppeks valmistus. Üks tüdruk oli täiesti sabinas; ainus asi, mida ta korrutas, oli miks ma siia tulin!! Ometi polnud ta nii arg, et oleks loobumisele mõelnud. 

Enne igat hüppajat lugesid teised viiest üheni: viis, neli, kolm, kaks, üks... Minek!

 Niisiis...

Hüpata sai kahe moodi: otse või tagurpidi. Mulle tundus mõte sellest, et näen, kuidas veele iga sekundi murdosaga lähemale jõuan, lahedam kui selg ees hüpe. 

Hüpe kestab muidugi nii lühikese hetke, et selle ajal kuigi palju mõelda ei jõua. Instruktorid soovitasid meil nii hästi kui võimalik igasuguse hirmutunde maha suruda, sest mida suurem on hirm, seda vähem suudad olukorda nautida ning seda vähem kogemusest hiljem mäletad. 

Kõige kihvtim hetk oli täiel kiirusel allalendamine. Täiesti vaba langemise tunne! 

Kui köis tagasi üles vedrutab, on ka tore, aga mitte siiski nii kihvt. Selle aja peale on juba suurem adrenaliin veres ning esimese "kukkumise" tunnet ei saa enam ületada. 

Pöidlad püsti! Lahe oli!

Järgmisel korral proovin kindlasti juba midagi kõrgemat ning võib-olla pahkluukinnitusega varianti. Millegipärast oli see neile, kes mõlemat proovisid, palju hirmutavam kui kehatraksidega hüpe. 

Tegelikult on olemas palju variante, kuidas ja kus benjit hüpata. Esimesi, mida mina vanadel headel Pühajärve Beach Party aegadel nägin, oli kraanakorvist hüppamine. Üks uuematest trendidest on sama firma korraldatav puu otsast hüppamine, mida saab näha siit. 

Järgmiste väljakutseteni!