Rafting

Nagu ikka, olen ajast maas. Hetkel peamiselt sellepärast, et selja taga on pikk reis ja kolimine - olen tagasi Kaliforniast, kui mul on õnn 11 kuud elada. Kaliforniasse minek oli kindasti senise elu olulisimaid ja parimaid otsuseid.

Enne äratulekut, viimasel nädalavahetusel, võtsime Hugh'ga ette väikse retke South Forki jõele, et raftingut ehk kärestikusõitu proovida. 

Sellest olime juba mõlemad kaua aega unistanud ning nüüd oli aeg asi ära teha! Kohale jõudnud, oli esimeseks asjaks ära kuulata, mida paadis teha tuleb ning kuidas vettekukkumise korral käituda. Ette rutates, vette lendas meist nii mõnigi. 

Paadid ootasid meid!

Meie paatkonnas oli seitse liiget: lisaks kuuele meiesugusele "turistile" veel juht, kes istus paadi tagaotsas ja juhendas, kustpoolt ja mitu korda järjest me mõlama peame. Tegelikult polnud mõlamine üldse raske: tavalised käsud, mis meile anti, olid näiteks "üks tõmme vaskakult" või "kaks paremalt". Ülejäänud aja oli jõgi nii tugeva vooluga niikuinii, et liikusime ilma sõudmatagi edasi või tegi Dan suurema osa tööst ära. 

Paadijuht Dan

Dan oli väga kihvt kuju: terve reisi ajal ainult lobises. Nalja sai kõvasti. Nagu lapsed, pritsisime oma juhi käsu peale naaberpaate ning Dan arvas heaks pidevalt kellelegi nii lähedale sõita, et saaks neid vette lükata. 

Kuna tegemist oli algajate retkega, siis kuigi suuri kive või järske laskumisi esialgu ette eli tulnud. Teisel poolel aga jäks järsemaks. Aeg-ajalt sõitsime tahtlikult mõnele kivile otsa, et oleks kihvtim sealt suure hooga alla kukkuda ja korralikult märjaks saada. Nii et kuiva jalaga ei pääsenud meist mitte keegi. 

Mõnikord otsustas Dan ka lihtsalt niisama, et võiks kellegi meie paatkonnast vette visata. Üritas ka minuga seda teha, aga ei läinud õnneks, püsisin kindlalt paadis ja hoopis tema lendas vette. 

Lõbu oli igatahes laialt. Ning samuti nagu benjiga, tahan seda kindasti korra veel teha ja järgmine kord juba veidi ekstreemsemal tasemel.