SEB Tallinn 2013

Nonii, ühel pool sellega. Raske ja valus, aga uhke tunne ja hea meel. 

Laupäeval viskasin asjad kokku ning asusin Tallinna poole teele. 

Pühapäeva hommikul ärgates oli olm imeline - hommikuudu ja päikest lubav taevas. Tuju oli hea, kuigi erilist värskust justkui ei tundnud. Pistsin hommikuse kaerahelbepudru sisse ning asusin Vabaka poole teele. 

Enne starti jõudis ikka reaalselt kohale, et ma pole ju tegelikult maratoniks üldse treeninud. Enamus minu jooksudest on olnud varahommikused niisama vormishoidmise jooksud, mitte tempo- või ülipikamaa trennid. Aga stardijoonel ma olin ning tuli minna. 

Rada koosnes kahest ühesugusest ringist: pikast sirgest Narva maanteelt Pirita ja Meriväljani ning tagasi, lõpus jupike vanalinna. 

Ausalt öeldes oli peaaegu kogu seekordne jooks raske. Kilomeetreid hakkasin lugema kohe alguses, kuigi tavaliselt ei tee ma seda enne poolt maad. Aga kuidagi igav oli. Mulle meeldivad linnajooksud väga, sest üldiselt on hästi palju kaasaelajaid, raja ääres muusikat mängivaid bände ja muud šõud. No oli siin ka, aga võib-olla oleks natuke rohkem actionit igatsenud. Professionaalsed jooksjad sellest võib-olla ei hooli, aga mind aitab see jube palju - juhib tähelepanu jooksult kõrvale ning saab inimesi vaadata ning kaasaelamist nautida. 

Pikk sirge Piritale oli seega veidi igav... Kuid kõik oli juba palju parem, kui vanalinna jõudsime. Seal oli pealtvaatajaid, ergutajaid, muusikat ja muid atraktsioone juba rohkem, nii et kilomeetrid läksid veidi kiiremini. Aga päris sellist erksat tunnet sel jooksul ei tulnudki. 

Esimesed kümme läbisin umbes 51 minutiga, teised 52-ga. Ning seekord läks juba 25ndal kilomeetril raskeks. Kui eelneval kahel maraonil Helsingis hakkas sein vastu suruma kuskil 30ndal või 32. kilomeetril, siis siin hakkas vähene treenitus endast 25ndal kilomeetril tunda andma. 

Allikas

Lisaks oli juba mõnda aega olnud päris tuntav pissihäda... Sain aru, et niimoodi täis põiega ma lõpuni ei jookse. Niisiis ei jäänud muud üle kui minut-paar vetsupausi peale kulutada. 

Aga raskemaks läks. Üldjuhul püüan kõndimist vältida, aga seekord läks teisiti. Tegin endaga diili, et enne 30ndat kilomeetrit ei kõnni. Ei pidanud vastu.. esimesed kõnnisammud tegin kusagil pärast 29ndat kilomeetrit, umbes saja meetri jagu. Ma ei suutnud kinni pidada oma põhimõttest - jooksen, sest siis saab see õudus rutem läbi. Kui jõudu pole, siis pole. 

Tegelikult, pärast seda, kui olin esimese kõnnipausi ära teinud, läks nagu vaimselt lihtsamaks. Kui seni olin endale lubanud, maksku mis maksab, ma ei kõnni, siis nüüd oli tunne, et noh, mis seal enam. Olen juba korra kõndinud, kõnnin veel, kui vaja. Ei huvitanud enam isegi aeg alla nelja tunni, mis oleks minu jaoks kordaminekut tähistanud. 

Nii ma siis 30. ja 35. kilomeetri vahel sörkisin, võttes vahepeal väikseid käimispause. Siis suutsin jälle pikemalt joosta. Oli väga hea, et rajal oli piisavalt joogipunkte. Ilm kiskus päris kuumaks ning oli suurepärane värskendus endale topiskute viisi vett pähe ja kaela kallata. 

Kui lõpuni oli veel 5 kilomeetrit ning kell näitas, et aega oli kulunud 3.20, hakkas mulle kohale jõudma, et nelja tunni alistamine on siiski veel reaalne. Otsustasin, et üritan, kuid kui üldse ei suuda, las need neli tundi siis minna. Pärast 40ndat kilomeetrit pidin siiski jälle kõndima, kuni nägin üht tuttavat, sõbranna kursavenda, kes hõikas, et Kersten, lõpuni pole enam palju! Sellest oli tõesti palju abi. Sain jälle oma jooksujalad alla. Kuskil pool kilomeetrit enne finišit hõikas raja äärest üks meesterahvas, et kui tahan nelja tunni sisse mahtuda, on mul veel kolm minutit aega. Ja see oli jälle kõva motivatsioonilaks. Sain aru, et see on võimalik, isegi ilma üleloomuliku pingutuseta. Ning kui finišijoon paistma hakkas, nägin selle kohal kella, mis tiksus 3.58. Siis oli asi selge. Lõpuajaks sain 3.58.27. Elu teine tulemus. 

Pärast joone ületamist oli muidugi ainus mõte pikali visata. Kuid kahjuks - või pigem õnneks - polnud seal kohta, kus seda teha, sest finišeerisime munakividega kaetud tänaval, ning ühtegi murulapikest seal polnud. Sain oma veepudeli ja medali kätte ning komberdasin finišialast välja. Kõik kohad valutasid, kuid krampe ei olnud. Kõige kummalisem, ülaselg ja nn tiivakondid olid jube valusad. Ei saanud end õieti sirutadagi. Võib-olla jooksen õlad ees, kühm seljas? Ei tea. 

Pärast jooksu käisin õe juures pesus ning üritasin natuke süüa, kuigi eriti hästi midagi sisse ei läinud. Õetütar muidugi tahtis medaliga poseerida. Väike superstaar!

Siis aga kiirelt bussi peale ja tagasi Tartusse. Kiire käik!

Olin jooksuga lõppkokkuvõttes rahul. Loomulikult jäi see mu iskilikule tippmargile korralikult alla, kuid ma ei muretse selle pärst. Õppisin aga, et kuigi maraton pole niikuinii naljaasi ega pühapäevane jalutuskäik pargis, tasub selle läbimise nimel ikka eelnevalt korralikult treenida. Sellise põhja pealt, mis mul oli, oli see täiesti võimalik ära teha, kuid korralik ettevalmistus oleks jooksust veidigi meeldivama teinud. 

Hea mälestus ja uhke tunne jäävad aga loomulikult siiski!

Allikas