Kersteni trenniblogi: Jooksunirvaana?

Hello-hello sõbrad!

Head uudised - olen tagasi. Tähendab - nii Berkeleys kui jooksurajal (loodetavasti).

Kuna Kanadas hakkas enesetunne jälle hea tunduma ning jalg häda ei teinud, läksin pühapäeval pärast pikka pausi jälle Berkeleys jooksma. Plaane ei teinud, kella ei vaadanud. Elan enamvähem kahe linna, Berkeley ja Emeryville'i piiril ning kui tavaliselt käin Berkeley sadamas, siis seekord läksin teise suunda, Emeryville'i sadama poole.

Emeyville'i sadam

Emeryville'i park

Täpset teekonda või distantsi pikkust ette ei mõelnudki. Lasin niisama rahulikus tempos. Nautisin jooksu, kõik tundus fantastiliselt kerge! Kella ei vaadanud enne kui poolteist tundi oli möödunud. Lihtsalt kõik klappis nii ideaalselt. Ma ei saa hästi aru, kuidas see võimalik on, pärast nii pikka pausi. Tundus, et oleksin võinud jooksma jäädagi.

Huvitav, kas see oli mingit sorti runner's high, mis mind tabas? Jalg ei valutanud. Raadiost tulev muusika, mis polnud ju mu enda valitud, oli täiesti super. Ilm oli kaunis. Ajataju kadus. Väsimust ei tulnud. Kogu aeg oli hea olla.

Kodule lähenedes vaatasin kella - kaks tundi. Tunne oli, et oleks võinud veel joosta, aga andsin endale aru, et pärast peaaegu kuu pikkust pausi ei tasu ekstreemsusi tegema hakata. Võib-olla oli seegi liig, aga tõesti, ma ei tundnud mingit vajadust peatuda.

Mis siis, kui iga jooks oleks selline? Sest loomulikult on päevi, mil jooks ei kulge ning enesetunne on kehv. Tüdimus on peal ja ootad, et saaks juba koduukseni. Kuid kui iga jooks oleks selline nagu eelmisel pühapäeval, muutuks ka see tavaliseks ning igavaks.

Nii on ju kõikide heade asjadega. Kui iga argipäev oleks nii tore nagu laupäev, ei oleks nädalavahetuse ootus üldse nii põnev. Esimesed maasikad juunikuus maitsevad palju paremad kui juulis, kui maasikaid on juba mitu nädalat söödud...