Valu, vaev, unetus - ja Rangar saigi tehtud!

Nädalavahetuse Ragnar on nüüdseks seljataga. Esimesed võistlust iseloomustavad märksõnad on juba pealkirjas öeldud. Oi, kui valus ja raske oli! Aga siin ma olen ja kirjutan, nii et hakkama sain!

Meie teatevõistkond koosnes seitsmest liikmest. 

Ebo, Holmes, Katherine, mina, Jessica, Anna ja Adam

Igal võistkonna liikmel tuli läbida kolm distantsi: 2.6 (roheline rada), 6.7 (kollane rada) ja 7.7 (punane rada) miili. Järjekord varieerus: esimene liige alustas rohelisest, teine jooksis punase, kolmas kollase ning neljas jälle rohelise distantsi, kuni kõik liikmed olid oma kõik kolm värvi läbi teinud. Kuna meil oli üks liige vähem kui võistkonnas ette nähtud, tegid meie mehed igaüks ühe lisadistantsi. 

Kuigi ma pole väga palju maastikul krossi jooksnud ning teadsin, et see on tavapärasest asfalteeritud rajast raskem joosta, siis selleks, mis Tahoel toimuma hakkas, ma kindasti valmis polnud. 

Jõudsime Tahoele kella 12 päeval ning meie esimese võistleja, Anna start pidi olema kell 14.30. Panime telgid üles, kuulasime ära turvalisusnõuanded, õppisime, kuidas rajal hakkama saada - näiteks mida teha, kui mõni tore karu ööpimeduses teele satub jne, ning oligi aeg Anna teele saata. 

Mina olin võistkonna 4. liige ning seega tuli oodata päris mitu tundi enne kui rajale sain. Ilm oli väga kuum ning oodates hakkas lihtsalt veidi igav. Niisiis ergutasime saabujaid, tšillisime niisama oma telklaagris ja hoidsime üksteise tuju üleval. 

Aga nüüd siis vahetustest järgemööda. 

1. Roheline rada, 2.6 miili. Reede, kell 18.30

Mõtted enne starti: umbes neli kilomeetrit, lühike maa, laske mind juba jooksma, ma ei viitsi enam passida! Käin kähku ära ja siis põõnan natuke. Oi kui vale ennustus. Rada algas väikeste tõusude-langustega, nagu krossirajal ikka. Kuni ühtäkki seisis mu ees eriti järsk ja küllaltki pikk mägi. Esialgu üritasin seda joosta, aga veel enne kui poolele maale jõudsin, sain aru, et see pole võimalik. Vaatasin enda ümber - ja nägin vaid üht supervormis meesterahvast, kes jooksis. Kõik teised lonkisid. Ma üritan mitte kunagi kõndida, sest pärast kõndimist uuesti jooksma hakata on raske. Aga seekord ei jäänud mitte midagi muud üle. Pärast sellest mäest ülesrühkimist ootas ees sama järsk langus. Vähemalt mingigi puhkus! Kuigi ka siin pidi ettevaatlik olema, et enda jalgu mitte välja väänata, sest kivikesi ja puujuurikaid olid kõik kohad täis. 

Kuigi teist sellist hullumeelset mäge rohelisel distantsil enam ületada ei tulnud, oli väiksemaid tõuse ikka. Uskumatu, kui palju ma kõndisin. Siiski lõpetasin oma vahetuse 28 minutiga, mis polnud üldvõrdluses üldse mitte paha aeg. Kuid minu enesetunne oli paha. Väga, väga paha. Köhisin, rögisesin ja hingeldasin nagu meeletu. Kui lõpuks finišisirgele jõudsin, oli tunne, nagu oleks kaks maratoni läbinud. Vähemalt jõudsin lõpuni.

2. Punane rada, 7.7 miili. Laupäev, kell 3. 00

Magamisest ei tulnud kahe distantsi vahepeal midagi välja. Tobe oli see, et muusikat ei pandud vaikseks enne kella kahte hommikul, ning arvata võib, kui palju telgis kõva maa peal tümaka lõhkudes magada saab. Kui pole supermagaja, mida ma pole, siis tuleb leppida lihtsalt pikutamise ja lootusega, et keha natukenegi taastub. 

Kell 3 ööpimeduses asusin teele oma pikimale distantsile. Algus oli sama: veidi üles-alla lihtsat maastikku. Edasi ootas meid suusalift, mis viis üles slaalominõlvale. Sain jutu peale toreda ameeriklanna Sarah'ga, kellega seniste jooksude muljeid jagasime. Aeg läks kiirelt. Väga vinge, aga ka natuke kõle oli ka vaadata allolevat kivist jõge ning ülal haigutavat tähistaevast. Tähed ja otsaees olev lamp olid ainsad valgusallikad.

Üles jõudnud, algas päris jooks. Enamasti kulges see õnneks sellest samast mäes alla, mida mööda me enne üles olime tulnud, lisaks paar väiksemat tõusu. Tundsin, kuidas jooks hakkas tõsiselt hästi kulgema. Tundsin kergust, tundisn, et võin joosta isegi kiiremini, aga samal ajal oli hirm, et saan samasuguse "kangi" kui rohelisel rajal, mis oli ju mitu korda lühem. Mingil hetkel siiski kiirendasin, sest mõtlesin, mis seal ikka. Võin ju kõndida, kui väga raskeks läheb. Seda tuligi aeg-ajalt teha. Lisaks oli keha esimesest "kangist" loomulikult taastumata. 

Raskeid hetki oli, aga kokkuvõttes oli see kindlasti mu lemmikdistants.

Finišis, udus ja ööpimeduses.

3. Kollane rada, 6.7 miili. Laupäev, kell 12

Kollase raja kohta olin juba nii palju kuulnud. Ning mitte midagi julgustavat. Kuuldavasti oli tegemist praktiliselt ainult mäkke ronimisega. 

Pärast teist distantsi olin maganud pool tundi ning ees oli kõige raskem rada. Mul tekkis tõsine hirm selle ees, kuidas ma selle läbin. Kõht oli tühi, aga süüa ei tahtnud. Olin väsinud, aga magada ei saanud. Keha ei töötanud. Iiveldas. Minu start langes päeva kuumimale ajale. 

Läksin rajale täiesti allaandud tundega. Olin valmis selleks, et kõnnin terve tee. Esimene mägi oli tõeliselt ajuvaba. Pikk, järsk ja nii kurviline, et lõppu ei näinud ja iga käänu tagant ilmus uus käänak. Mitte ükski inimene ei jooksnud. Kes kõndis, kes seisis ja lihtsalt vahtis tuima näoga tõusu. Inimestel oli juba mitu distantsi ja umbes ööpäev laagrielu selja taga. Mõned olid lausa vihased. Kannatus oli proovile pandud.

Jah, kollane oli hullumeelne rada. Ma ei tea, miks korraldajad midagi sellist tegid. Ka professionaalsetele sportlastele oleks see ilmselt liig olnud, rääkimata pühapäevajooksjatest nagu meie. 

Aga ära ma selle tegin. Finišijoonel, enne Adamile numbri ulatamist, jõudsin isegi veidi juubeldada ja käsi taeva poole visata. 

Olin täiesti kapsas. Kõik kohad valutasid. Ma ei liialda kui ütlen, et maraton on kergem kui ainuüksi selle jooksu kollane distants. 

Kui meie tiim lõpetas, oli aeg muidugi šampanjadušiks ja õhtul pisikeseks tähistamiseks. 

Mina tundsin end pärast klaasi veini nagu puuga pähe saanu. Õnneks olime teiseks õhtuks hotelli broneerinud, nii ei pidanud enam telgielu elama.  Kukkusin enamvähem jala pealt voodisse. 

Kui ma oleksin teadnud, kui raske see jooks olema saab, poleks ma väga tõenäoliselt läinud. Sama ütlesid ka teised meie võistkonna liikmed. Nüüd on loomulikult uhke tunne, et see läbitud sai ning see jooks jääb mulle kindasti igaveseks meelde.