See nädalavahetus algas juba ebatavaliselt varakult. Kolmapäeval treenisin töö juures nädala viimase kliendi ja neljapäeva hommikul pärast ajuvabalt varast trenni pakkisime asjad ja tulime paariks päevaks Eestisse mu viisaasju ajama.
Kujutasin ette, et meil on jube palju aega veel Tallinnas ringi kolada, võib-olla kellegagi kokkugi saada, aga kui oma plaanid üle vaatasin, sain aru, et see on päris naiivne kavatsus.
Viisa jaoks pidin kahe päeva jooksul käima kolme erineva arsti juures tõestamas, et olen terve. Naistearst, üldarst, protseduurid, verenäitajad, vaktsiinid, röntgen... Lahkusin kliinikutest nelja auguga käsivartes ja 300 euro võrra vaesemana. Kusjuures arst ise tunnistas, et paljud protseduurid ja proovid on mõttetud, aga need tuleb teha, sest keegi otsustas nii. Viisa andmisel ei tohiks praktiliselt ükski meil põetav haigus takistuseks saada, aga nii LIHTSALT PEAB. Sest nõudmised on samad kõigile viisataotlejaile, tulgu nad Indiast või Samoast või Eestist.
Ööbisime selles samas hotellis, kus mu armsad tüdrukud mulle tüdrukute õhtu korraldasid. See oli tõesti mu elu kihvtimaid pidusid ja jääb alatiseks meelde! Väike meenutus: osa 1 ja osa 2 on siin. Mäletan, kuidas hotelli sisse jalutades hulk ülestimmitud tibisid, kes pidid kõik Kerli "töökaaslased" olema, šampadega ootasid ja mu surnuks pidid ehmatama. Ohhhhh!!
Neljapäeva õhtul käisime veel Noas. Eelmisel korral olime seal vist septembris, ja restoran, mida kõik taevani kiitnud olid, ei vedanud tõepoolest alt. Nii ka seekord. Tellisime mõlemad marmorsteigi ja ei pidanud pettuma, no oli tõepoolest suussulavalt hea. Noas lihtsalt peab ära käima.
Ja nüüd oleme, teate kus - Hiiumaal.
H-l on siin eestlastest sõbrad, nii et tulime neid vaatama. Aja kokkuhoiu mõttes tulime lennukiga ja see oli küll vinge kogemus. Pisike masin, kokku vist 27 kohta, kui õigesti lugesin. Hops peale ja 20 minuti pärast maandumine.
Tallinna lennujaam on vist küll maailma parim. Nii armas, kodune, puhas ja tühi! Võrreldes näiteks suurte tüütute USA lennujaamadega, mis on rahvast pilgeni täis, lõhnavad kiirtoidu rasva järgi ja mis on lihtsalt niii suured, on see nagu üks armas kodu.
Kuna kellelgi oli eile sünnipäev, siis alustasime juba varakult väikese šampaga.
Hiiumaal on tore! Õhtul käisime Riho Sibulat kuulamas ja hängisime oma sõpradega veini ja hea söögi ääres.
Head nädalavahetust!
Kujutasin ette, et meil on jube palju aega veel Tallinnas ringi kolada, võib-olla kellegagi kokkugi saada, aga kui oma plaanid üle vaatasin, sain aru, et see on päris naiivne kavatsus.
Viisa jaoks pidin kahe päeva jooksul käima kolme erineva arsti juures tõestamas, et olen terve. Naistearst, üldarst, protseduurid, verenäitajad, vaktsiinid, röntgen... Lahkusin kliinikutest nelja auguga käsivartes ja 300 euro võrra vaesemana. Kusjuures arst ise tunnistas, et paljud protseduurid ja proovid on mõttetud, aga need tuleb teha, sest keegi otsustas nii. Viisa andmisel ei tohiks praktiliselt ükski meil põetav haigus takistuseks saada, aga nii LIHTSALT PEAB. Sest nõudmised on samad kõigile viisataotlejaile, tulgu nad Indiast või Samoast või Eestist.
 |
| Vähemalt oli arsti juures huvitav! Arstjänes: veel olid olemas Arstkoer ja Arstkass. |
Ööbisime selles samas hotellis, kus mu armsad tüdrukud mulle tüdrukute õhtu korraldasid. See oli tõesti mu elu kihvtimaid pidusid ja jääb alatiseks meelde! Väike meenutus: osa 1 ja osa 2 on siin. Mäletan, kuidas hotelli sisse jalutades hulk ülestimmitud tibisid, kes pidid kõik Kerli "töökaaslased" olema, šampadega ootasid ja mu surnuks pidid ehmatama. Ohhhhh!!
Neljapäeva õhtul käisime veel Noas. Eelmisel korral olime seal vist septembris, ja restoran, mida kõik taevani kiitnud olid, ei vedanud tõepoolest alt. Nii ka seekord. Tellisime mõlemad marmorsteigi ja ei pidanud pettuma, no oli tõepoolest suussulavalt hea. Noas lihtsalt peab ära käima.
Ja nüüd oleme, teate kus - Hiiumaal.
H-l on siin eestlastest sõbrad, nii et tulime neid vaatama. Aja kokkuhoiu mõttes tulime lennukiga ja see oli küll vinge kogemus. Pisike masin, kokku vist 27 kohta, kui õigesti lugesin. Hops peale ja 20 minuti pärast maandumine.
Tallinna lennujaam on vist küll maailma parim. Nii armas, kodune, puhas ja tühi! Võrreldes näiteks suurte tüütute USA lennujaamadega, mis on rahvast pilgeni täis, lõhnavad kiirtoidu rasva järgi ja mis on lihtsalt niii suured, on see nagu üks armas kodu.
Kuna kellelgi oli eile sünnipäev, siis alustasime juba varakult väikese šampaga.
Hiiumaal on tore! Õhtul käisime Riho Sibulat kuulamas ja hängisime oma sõpradega veini ja hea söögi ääres.
Head nädalavahetust!
2 kommentaari:
Ma olena armunud Eesti lennujaama, sest see on kuidagi nii hubane. Teised, kus olen siiani viibinud, on sellised, et suur sagin ja kõledad koridorid...
Just, Anneli! Hubane ja see läbiv Eesti teema - rahvuslikud mustrid, eesti toidud jne on nii armas. Aga ka Kärdla lennujaam oli omaette kogemus, pisike nagu tikuptos :)
Postita kommentaar