Jyväskylä

Jyväskyllä tahan ma alati minna!
Niisiis ka eelmisel reedel ei jõudnud ma ära oodata, millal viimane klient treenitud saab, et siis paari tunni pärast bussi hüpata ja Jyväskyllä Liisu poole minna. Seekord läksime terve oma uudisperega ehk H ja Amandaga.

Miks mulle Jyväskyläs nii väga meeldib?

Esiteks on selle linnaga nii palju toredaid mälestusi seotud. See oli juba 10 aastat tagasi, kui ma siin esimest korda suveülikoolis olin. Siis kahe aasta pärast uuesti. Siis läks Kristel sinna õppima ja käisin tal külas. Ja siis mitmel korral konverentsidel.

Teiseks on siin lihtsalt nii ilus nii suvel kui talvel.

Kolmandaks elab siin mu armas Liis :)

septembris 2014

Esimese õhtu võtsime rahulikult ja koduselt: tegime süüa, jõime natuke veini ja - uskuge või mitte - vaatasime telekat. Ja läksime juba ühe paiku magama. 

Teisel päeval ei saanud me suurt lund kasutamata jätta ning otsustasime suusatama minna. Viimasest korrast, kui suusad alla sain, on nüüdseks vist kolm aastat! Aga pole hullu, Amanda polnud suusatanud põhikoolist saadik ning H... mitte kunagi. 

Täitsa mõnus oli. Mõtlesin küll, kuidas sujub ning kas liikumine üldse enam meeles on, aga polnud hullu midagi. Ilm oli mõnusalt soe, nii et külmetama ei pidanud ning kokku tuli vast nii 6 kilomeetrit. Piisav.

H-l läks vahelduva eduga: enamasti püsti, aga vahel ikka pikali ka. Kui ütlesime, et ta võiks jäljes sõita, sest see on lihtsam kui uisku üritada, teatas ta järjekindlalt, et tahab sellele uisuvärgile pihta saada. Ühtegi luud katki ei läinud ega peapõrutusi ei tulnud. 

Pärast suusatamist läksime täies spordivarustuses Tai restorani sööma. Ning siis hakkas õhtune programm - tuunimine ja veinijoomine. Naised tegid ennast ilusaks ja seltskonna ainus mees tegi... tööd. 

Õhtu lõpetasime Hemingways. Tiksusime eneselegi ootamatult kaua, kusagil poole kolmeni. Ning koju minnes ei saanud veel magama minna. 

Glamuurne vetsuselfie

Ja nüüd tagasi töörütmis.

Mis teie nädalavahetusel tegite? 
Kas keegi suusad ka alla sai? 
Muud põnevat?