Jälle on üks väga väga supervahva nädalavahetus selja taga. Viimasel ajal on neid toredaid koosviibimisi päris palju olnud. Elu on ikka tore küll. Ja paneb mõtlema, et midagi ei tohi enesestmõistetavalt võtta, vaid asjade eest tuleb tänulik olla ja neid hinnata.
Viimasest olen võib-olla viimase pooleteise-paari aasta jooksul aru saanud. Enne oli pidevalt masendus ja häda peal, miski rõõmu ei teinud... Nüüd saan aru, kui palju neid rõõmuallikaid tegelikult olemas on.
Tagasi nädalavahetuse juurde.
Nagu juba kirjutasin, siis reedel pärast saabumist ning oma asjade mahapanekut sõitsime koos Evelini ja Rikoga Kõrgessaarde Riho Sibula kontserdile. Üritus peeti kohalikus Vaba Aja Keskuses. Saal oli rahvast täis! Hoolimata sellest, et talvisel ajal on Hiiumaa väidetavalt peaaegu et välja surnud, käib saarel päris palju esinejaid, nagu kohalikult kultuuripealikult kuulsime.
Kontsert oli hea, kuid võib-olla natuke liiga raskemeelne. Tunnike oli täiesti piisav aeg.
Siis sõitsime tagasi Evelini ja Riko poole. Neil on seal väga hubane kena merevaatega maja.
Vaade köögist võttis tõesti sõnatuks. Järgmise kahe päeva jooksul sai nii palju tunde jutustades, süües ja juues ning merd vahtides köögilaua ääres istutud, et mu kael jäi sellest kõõritamisest päris kangeks. Oleks pidanud vahepeal ka teisel pool lauda istuma.
Reede õhtul veinitasime ja lobisesime. Magama saime alles kell kaks, aga laupäeval magasin kella kümneni. Uskumatu lugu. Olen tähele pannud, et kui mul on mingi selline vacation mode peal, suudan kauem magada, aga tööpäeva hommikul, isegi kui pean minema alles lõunaks, ma seda ei suuda. Igatahes oli ärgates väga värske olla ning läksime autoga saart avastama.
Käik oli tore, aga kuna suur osa Hiiumaa vaatamisväärsustest, vähemalt sellisel talvisel ajal, on nõukaaegsed pommivarjendid ja maa-alused kaevikud, oli käik ka omajagu depressiivne. Teele jäi ka paar kena randa ning Rannapaargu kohvik, kus oma kaevikutes luuramisest ja jahedast ilmast kangeks jäänud varbaid soojendamas käisime.
Riko rääkis, et kuigi saar on väike ja talvel peaaegu et välja suremas, siis kohalikes toidupoodides on kõik eluks vajalik ja tihtipeale rohkemgi veel, olemas. Meie üllatus oli suur, kui Kärdla Selverist Hawaii Big Wave'i õlut leidsime! Riko ja Evelin on ligi kakskümmend aastat Hawaii, Norra ja Eesti vahet liigelnud, rääkimata H-st, kes aastakümneid Hawaiil elanud, ja nad kõik olid ülimalt üllatunud ja väga õnnelikud selle leiu üle.
Korvi tuli kaasa veel terve hulk Eesti väikepruulikodade toodangut, sest meestel oli kavas parim jook välja selgitada. Asi oli tõsine, kõik pidid punkte andma ning iga joogi kohta omadussõna ütlema.
Õhtul tegime sauna ja käisime jääkülmas meres ujumas. Ka Hugh!
Kui teda eelmisel korral Pärnus pärast sauna lumehange püüdsin ahvatleda, oli ta vastus resoluutne "ei". Väga resoluutne. Seekord vedas Riko ta lausa kaks korda saunalavalt merre. Mees on täitsa elus ja tunnistas, et isegi lahe olevat olnud.
Laupäeva õhtu venis veelgi pikemaks. Kella kolme paiku hakkas mõistus ütlema, et ehk peaks magama minema, kuigi tuju oleks olnud veel kauemgi istuda.
Pühapäeval oli veel viimane ringreis saarel. Käisime nn Paradiisirannas, mis oli nii tuuline, et ma mõtlesin, et mu nägu lendab minema, tõsiselt.
Aga väga väga kaunis oli küll.
Ja Kõpu tuletorni vaatamas.
Raske oli Hiiumaalt lahkuda. Pärast kahte ja poolt päeva Evelini ja Rikoga oli tunne, nagu oleks ma neid juba vähemalt paar aastat tundnud.
 |
| Viimane vaade merele |
Nüüd ootab jälle töö, nii et tõmban otsad kokku.
Olge mõnsad!
1 kommentaar:
Ouch, palju meres kraade oli? :/ Kindlasti Sa päris kraadiklaasiga sinna ei jooksnud, aga meri vist jääs ka polnud?
Postita kommentaar