Minu uskumatult pika "tööpäeva" alguslugu saab luegda siit.
Tööpäev kogus järjest tuure üles!
Pärast Andrega jala keerutamist suundusime Vabaduse väljaku poole. Jalad olid kontsadel keksimisest juba päris valusad, aga armu ei antud, sest järgmiseks pidin Vabaduse väljakul olevatest treppidest üles ronides igal sammul peigmehe kohta mõne hea omaduse ütlema. Kerli seisis samal aja kõrval ja koostas protokolli, mis pidi ka Hugh'le saadetama. Esimesed astmed olid lihtsad astuda, häid sõnu jätkus. Ma ei tea, kui mitu astet trepil oli, aga oletan, et kusagil poole peal - võib-olla siis 20. astme kandis - läks kaunite omaduste otsimine juba veidi keeruliseks. Pole hullu, olen kuulnud pruutidest, kes kolmandal astmel hätta jäävad. Aga mingil hetkel tulid loetellu ka vasak käsi, parem käsi, väike sõrm... Siis aga sain mõttepausist üle ja jõudsin auga viimase astmeni välja.
Treppe mööda üles ukerdanud, jõudsime Patkuli vaateplatvormile. Seal tegime terve pika seeria tibipilte. Väga lõbus oli! Aga ega me sinna siis ainult pildistama ei läinud. Kerli kaevas välja paki õhupalle. Mu ülesandeks oli need täis puhuda, igaühele oma eksi nimi peale kirjutada ja siis need lendu lasta ehk eksid sümboolselt minema saata. Suure boyfriendide arvuga ma ei hiilga, poodi teise paki õhupallide järele minna ei olnud tarvis, ühestki jäi üle. Seda isegi siis, kui esimeseks peikaks arvestasin kolmanda klassi armastuse :D See õhupalliülesanne oli natuke emotsionaalne küll. Eks kõigist jääb ikka ennekõike meelde hea, mitte halb. Kuigi mina olin valmis nad minema saatma, ei tahtnud need ekstüübid üldse kuhugi minna. Kõik jäid kusagile lähedusse... sorri, kutid, aga ma olen nüüd kinni.
Mingil hetkel olime juba Kalamajas (mu aja-, suuna- ja kõik muud tajud olid kusagile haihtunud, nii et ma pole päris kindel, kuidas see juhtus) ja kõndisime F-hoone poole. Keegi teatas, et selle suure ringitrampimise ja joomise peale tuleb ju süüa ka saada. Mul polnud terve selle aja jooksul meeldegi tulnud, et kõht tühi võiks olla. Rõõmust ja emotsioonidest (ja veinist?) oli kõht (ja võib-olla natuke ka pea) täis.
Tundus, et kui olime F-hoonesse maha istunud, said ka teised tüdrukud veidi kergemalt hingata, sest suurem osa programmist oli edukalt läbitud. Mingil hetkel pidin veel Hugh'le armastuskirja kirjutama, mis kohe pärast valmissaamist ümbrikusse pandi ja kinni kleebiti. Kerli viskas mulle A4 ette ning asusin tööle. Liis vist kommenteeris, et kas terve lehe peab täis kirjutama? Kui ma kirjutama hakkasin, oli probleemiks pigem see, kas kogu jutt ära mahub. Mul võib suulise lobisemisega probleeme olla, aga kirjalikuga mitte kunagi. Kui nüüd mõelda, mida mul siis nii palju öelda oli, siis ega ma enam ei tea. Vaene Hugh, ta peab seda lugema. Loodan, et midagi piinlikku ei kirjutanud... Samas isegi kui kirjutasin, siis ta niikuinii teadis seda juba varemgi.
Viimaks anti mulle ette abielunaise vanne, mille pidin kõva häälega ja toolil püsti seistes ette lugema. Selles olid väga olulised punktid, millele mul polnud mingit probleemi alla kirjutada, kasvõi kahe käega. Mõned näited:
- Aitan alati abikaasat rahamuredes, võttes iga sendi enda kätte hoiule.
- Alates 25.10.2014 ma ei vaata ega mõtle võõraste meeste peale. Siitpeale on kõik omad.
- Luban, et majas on alati olemas puhtad papptaldrikud.
- Luban, et abikaasa saab nädalavahetusel rahulikult lõõgastuda, pärast seda, kui tal on kodused toimetused tehtud.
- Luban, et ei lase vahekordadel rutiinseks muutuda, seda ka 50 aasta pärast.
Haha! Päris head. Eriti meeldis mulle võõraste meeste ja lõõgastumise punkt. Viimast püüan ka täita, eeldades, et tast 87-aastasena veel asja on. Mina kavatsen küll 79-aastase tütarlapsena värske olla. Sellepärast ma ju trennis käin ja ennast liigutangi.
Ja siis - Bailasse tantsuoskusi näitama. Enne seda käisime veel hotellist läbi, nii et sain madalad kingad jalga vahetada. Hoopis teine tunne oli! Kerli ja Kristel said (vastavalt) peavalu ja järgmise päeva varase lennu tõttu Bailassetulekust vabastuse ja Piret pidi juba varem lahkuma, aga Liisu, Siki, Triinu ja Amandaga jätkus pidu veel mitu tundi. Bailas mängiti mõnusat tantsumuusikat, rohkem latiinot ja kui muud. Klubis oli tore, kui üks hüperaktiivne tantsulõvi, kes meist kuidagi eemal ei suutnud püsida (no ega teda ei saa süüdistada ka ju, oligi raske) välja arvata, aga me ei lasknud ennast temast väga palju häirida.
Tagasi hotelli maandusime Liisu ja Amandaga lõpuks vast kella nelja paiku. Ja rääkisime veel tund aega maast ja ilmast juttu.
Sel öösel magasin vist kaks tundi ja tunnistan, et kõigest taastumine võttis ikka hea mitu päeva. Aga kõik oli seda väärt - mul oli unustamatu päev ja nüüd on mul ka ametlik tunnistus ja luba abiellumiseks olemas. Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar