Laupäev oli täiesti hullumeelselt äge päev. Ma ei mäleta enam, millal mul midagi niii vinget toimus!
Kõik algas ühest jubedast valederingist. Mulle pole vist keegi korraga nii palju valetanud kui mu armas õde ja parimad sõbrannad.
Kõik algas sellest, et olin ennast Kerli töö juurde appi lubanud: tal tulevat Soomest kolleegid, kellega ühise noortelaagri korraldamist arutada. Kerli küsis, kas ma läheksin neile tõlkima, narr ju soomlastega Englishit ka rääkida. Olin nõus, ikka aitan välja. Asi oli juba vist oma poolteist kuud tagasi kokku lepitud. Samal päeval pidi mulle külla tulema ka Liis, et siit Soome mingit mööblit viia. Igati usutav lugu, sest nad kolisid alles uude kodusse, niisiis kõlas Eestist mööbli ostmine igati loogilisena. Olin veel Liisuga rääkinud, et mul on kell 14 üks tööülesanne täita, pärast mida olen vaba.
Enne "tõlkima" minekut mõtlesin veel kodus, et ilmselt ei lähe seal üle paari tunni, käin kiirelt ära ja pärast tulen poe kaudu koju, et õhtul midagi süüa oleks. Isegi aknad jätsin pärani, pidin ku ainult "korraks" minema...
Kerli tööüritus pidi toimuma Meritoni hotelli konverentsisaalis. Teel sinna mõtlesin, et ma pole ju päris ammu suuliselt tõlkinud, peaks vist veidi pabistama... Huvitav, millised need inimesed seal on? Loodetavasti rahulikud ja meeldivad (olid küll lõpuks, jah. Või pigem meeldivad, aga mitte niiväga rahulikud :D). Tee peal avastasin, et oleks võinud ikka oma särgi paremini ära triikida, äkki nende soomlaste hulgas on mingeid korralikke kuiviktädisid, kellele see ette jääb (ei olnud korralikud tädid. Särki ka ei pidanud kandma, sain hoopis paremad riided selga.).
Kui Meritoni uksest sisse sadasin, Kerli ja ta kolleegid juba ootasid. Või nii tundus, kuigi ma hästi ei näinud. Mul olid küll prillid peas, aga need klaasid on juba ammu päris nõrgad, nii et mu silm tegelikult väga hästi ei seletanud. Ühte asja märkasin küll: need "kolleegid" olid kõik jube ilusad naised ja nii üles löödud! Tõsised modellid reas.
Aga kui need kolleegid mulle "Surprise!" (või oli see "Üllatus?" Ei mäleta) hüüdsid, hakkas mu hägune pilt selgeks tõmbama. Mingeid soome kolleege polnud, vaid mu õde ja kõik parimad sõbrannad - Liis, Triinu, Amanda, Kristel, Siki. Ka Kerli sõbranna Piret, keda ma polnud aastaid näinud, oli kohal. Kohe korgiti esimene Fresita lahti ja teatati, et täna ei pea ma enam ühegi asja pärast muretsema, sest kõige eest on juba hoolt kantud. Ei mingit tööd. Ei mingit mööbliostmist.
Milline tüng! Olin täiesti segaduses ja ei saanud tükk aega millestki aru... Rõõmus ja segaduses ja hämmingus.
Klaasid tühjendatud, läksime hotellituppa, kus ootas mind mu üks lemmikutest kleitidest, mille Kerli oli, mingit terrassipidu ettekäändeks tuues, minult laenanud. Samuti minu enda kingad ja ehted. Selline õde siis! Need olid mõeldud mulle pärastiseks linna peal tuuritamiseks selga ja jalga anda. Külmkapp oli veini täis - seda head veini, mida Sikiga mõnda aega tagasi minu juures testinud ja mille heaks kiitnud olime. Milline kokkusattumus, eks.
Ma olin kõigest endiselt nii ehmunud, üllatunud, õnnelik ja segaduses üheaegselt, nagu puuga pähe saanud.
Pärast mõnda aega minu üle naermist - kuidas ma kõige õnge ikka läksin - ja niisama lobisemist võttis Amanda välja küsimused, millele vastates pidi selgust saama, kui hästi me Hugh'ga üksteist tunneme. Samad küsimused olid ka temalt küsitud. Meil läks päris hästi - 11 küsimusest vastasime samamoodi üheksale. Pole para paari kohta, kelle.. hmm.. ajalugu just väga staažikas pole, kui nii võib öelda :) Küsimused olid näiteks järgmised: mida me teeksime ühisel vabal nädalavahetusel, mis linnas viie aasta pärast elame, mis jooki teine baaris kõige tõenäolisemalt tellib, kes tegi "esimese sammu" jne.
Pärast seda viis Liis mu hotelli peale "jalutama". Kõndisime läbi labürinditaolise hotelli selle spaaosasse, kus mind ootas massaaž. Väga mõnus oli! Aga pean tunnistama, et äsja toimunud südnmused käisid mul kogu aeg peas edasi-tagasi ja nii hullumeelsel kiirusel, nii et massaaži nautimisele oli veidi raske keskenduda. Mis teha, kui adrenaliin nii laes oli. Ja kuigi oli hea, tahtsin juba oma girlfriendide juurde tagasi.
Toas tagasi olles jätkasime jutustamise, lõputute veinipudelite avamise ja söömisega. Kes veel ei tea, siis Rimis müüdavat selliseid häid paberkotte, kus on sees veinipudelid, mis kunagi ei tühjene - muudkui vala ja vala, aga otsa ei saa. Meil olid sellised kotid, väga tänuväärsed.
Piret, kes oli ka fotograafi rollis, klõpsis meist muudkui pilte. Enne väljaminekut toimus korralik ühismeikimine-riietumine-sättimine. Nii tore on seda koos sõbrannadega teha. Milline tibimeri! Kerli "kolleegid" muutusid veel ilusamaks, kõik nad kõik endale mustad kleidid selga ja kõrged kontsad alla ajasid. Mina olin seltskonna must lammas. Tähendab, oma rohelise kleidiga siiski roheline lammas.
Hotellist võtsime suuna Pärnu maantee poole. Pärnu maantee on praegu väga, hm, huvitavas korras, kuna toimuvad ju trammiteede väljakaevamised, nagu öeldakse. Nii me siis olimegi seal, kaheksa ülesmukitud tibi, keset räämas Pärnu maanteed mingi maja ees. Keset pooleliolevaid trammiteid oli rööpaehitajatele ilus sinine tualett püsti (nagu mu ema ütleb, ühekordselt kasutatav WC), mis lisas olukorrale glamuuri. Nii et põnev oli. Mina oma pead edasise suhtes ei vaevanud, sest see oli mul ju ära keelatud. Natuke sahmimist ja selgus, mis uksest me sisse peame minema. Sõnakuulelik nagu olen, järgnesin teistele ning hetke pärast leidsime ennast Casa de Baile tantsustuudiost, kus meid ootas Andre, et meile paar ladina tantsu selgeks teha ja et oleks, mida pulmas näidata.
Olen alati igavene puujalg olnud, isegi labane aeroobikatunni koreograafia on mulle piisavalt keeruline. See aga ei tähenda, et ma tantsida osata ei tahaks, tahan küll! Iga kord, kui näen kedagi, kes oskab hästi puusa nõksutada, tuleb väike kadedus peale, et tahaks ka osata. Ja ladina muusika meeldib mulle väga. Nüüd oli võimalus oma puusa ka nõksutada.
Õppisime kolme tantsu: salsat, merenguet ja bachatat. Põhisammudes polnudki midagi keerulist ja üleüldse, isegi muusikasse sai minu arust enam-vähem tantsitud. Ühe bachata tegin ka koos Andreiga. Okei, selle tasemeni on veel veidi minna, aga vähemalt algus on tehtud. Sellise õpetajaga nagu Andre oli tantsimine lihtne - kui mees lihtsalt teeb sinu eest kõik ära, siis polegi nagu midagi mõelda - mine lihtsalt kaasa! Nii osavaks ma veel ei saanud, et peigmehele oma teadmisi edasi anda. Merenguega, mida tantsisime paarides, sai päris palju nalja. Mõnede pooside võtmiste, keerutamiste ja käte vahelt, alt, pealt (või nii mulle tundus) ja läbi pugemine oli päris keeruline. Tehnikapunkte me ilmselt väga palju ei saaks, aga tahtmise eest kõigile maksimum!
Casa de Bailes oli lausa pruutide külalisteraamat olemas. Kirjutasime oma head soovid sisse ja lubasime õhtul oma uusi oskusi Baila klubisse näitama minna.
Jätkub...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar