Jooksujärgsel päeval andsid ja annavad siiani mõned kohad ikka tunda. Trepist alla kõndimine pole hetkel mu lemmiktegevus. Reied ning parem puus on veidi kanged. Ning särk või trennirinnahoidja on kaelnaalused katki hõõrunud, kuid nendega mu hädad piirduvad.
Eile tundus mõte mu operatsiooni "100" kükkidest, kätekõverdustest ja kõhulihastehajutustest hullumeelne, aga proovisin. Ja hakkama sain! Kükid olid muidugi kõige valusamad, aga ära tegin. Nii et olen selle 21-päevase väljakutsega kenasti järje peal (maratonipäev välja arvatud).
Olen harjunud hommikuti jooksmas käima. Sellest on saanud nii tavaline tegevus, et ma ei oska enam hommikusööki süüa, kui pole ennast liigutanud. Kohe päriselt. Nagu tahaks süüa ja nagu ei tahaks ka. Ja kui tahaks, siis ei tea ise ka, mida.
Ma ei teagi, kas see on rohkem füüsilise koormuse või värske õhu vajadus - võib-olla mõlemat.
Täna hommikul ärkasin juba kell 6.30. Natuke on magamisega jälle korrast ära. Asi ei saa enam ka jetlagis olla, tundub, et see sai nädalaga läbi põetud. Kuid ma armastan varahommikuid! Kuna täna hommikul ei tulnud jooksmine loomulikult kõne alla, mõtlesin, et kõnnin poodi, sest õhtul tulevad külalised ja paari asja oli poest vaja. Millegipärast olin veendunud, et Prisma on juba kell 7 lahti, aga ei olnudki. Niisiis tegin Emajõe ääres väikse tiiru ja imetlesin Eesti sügist.
Igal pool on oma võlud. Kalifornias polnud sellist sügise tunnet kunagi, kuid seal olid omad võlud. Kui peaksin Eesti lemmikaastaajad ritta panema, siis jään vist ikka suvele truuks, aga varasügis on ka väga kaunis.
Jalutasin siis niisama ringi. Leidsin näiteks koha, mille olemasolust mul aimugi polnud: Rebase paadisadam.
Koju jõudes olin tööpäevaks mõnusalt valmis. Värske õhk on kõige parem äratus. Unekotid ei usu, aga tasub üks kord ära proovida!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar