Täna ajasin end hommikul esimest korda pärast maratoni jooksma. Või noh, "ajasin" on vale sõna, sundima ennast küll ei pidanud. Väike jooksuigatsus oli juba peal. Siiski andsin endale aru, et pikka ringi ei peaks ilmselt tegema. Sörkisin siis oma 40 minutit, avastasin jälle uusi paiku, mis mu Tartust äraolekuajal juurde on tekkinud. Kui eelmisel korral avastasin Rebase paadisadama, siis seekord Siili tänava, kuhu on kerkinud päris korralik uute elumajade piirkond. Ilm oli jälle erakordselt kaunis, kuigi seekord olin väljas tavapärasest veidi hiljem. Tund aega vahet ja taevas on kohe teist nägu.
Päev läks kohutavalt kiiresti. Tõttöelda on viimane nädal olnud hullumaja. Kodumaale tagasitulek on olnud väga sebimisterohke aeg. Esiteks kolin Tartust Tallinnasse. Lisaks oma vabakutselise tööle alustan homme osalise ajaga tööd uues kohas. Midagi sellist, mida "päris" inimesed "päris" tööks nimetavad. Väike põnevus on sees, kuidas läheb.
Samal ajal on veel töid ja tegemisi, ning minusuguse rõõmuks on igasugused tähtajad. Praegu olen küll hommikul seitsmest õhtul üheksani tööle tulnd andnud. Aga tean, et vähemalt hetkeks saab see hullumajaperiood läbi esmaspäeval. Siis võtan küll vaba hetke!
Täna sattus mulle raamaturiiulis näppu üks pisike tarkuseterakeste raamat, mille sõbranna Triinu mulle enne Ameerikasse minekut andis.
Raamatu miniatuursetest mõõtmetest annab tunnistust järgmine foto. Mitte mu teetass pole gigante, vaid raamat on tõesti tikutopsisuurune.
Mõtlesin, et võtan selle suvalisest kohast lahti ning mõtlen täna selle tarkusetera peale, mis sealt vastu vaatab. Tänased tarkuseterad on...
Mõlemas mõttes on tõsi taga. Vasakpoolne ütlus on see, millesse paljud meist ei usu, või kui ka usuvad, ei suuda selle suhtes midagi ette võtta. Kui vanad järgiproovitud võtted enam ei toimi, tuleb ola julge ja vastu võtta uusi, seniproovimata otsuseid.
Huvitav, miks seda on sageli nii raske teha? Ilmselt on põhjuseks hirm muudatuste ees. Olin ka varem selline argpüks, kes astus kogu aeg vanal rajal ja imestas, miks parem karjamaa juba vastu ei tule. Siiani ei ole ma teab mis julge hunt või riskeerija, kuid olen õppinud, et aeg-ajalt tasub uutmoodi tee jalge alla võtta küll. Puudutagu see siis tööd, sportlikke saavutusi, otsuseid eraelus. Muidu võib jääda igaveseks norutama ja mõtlema, mis kõik võiks teisiti olla...
Ka teine mõte on hea. Siin on tõlgendamisruumi rohkem. Minu mõte läks eelkõige sellele, kui palju on meie ümber inimesi, kes pole mitte kunagi mitte millegagi rahul. Kui saad ja oskad paremini, tee seda! Seegi peab paika igas eluvaldkonnas.
Lisaks, Indira Gandhi ja Thomas Edison olid kindlasti inimesed, kelle juttu tasub uskuda.
Õhtuks olin kogu päevasest arvutiga töötamisest ja sõnade seadmisest nii läbi, et lausa tundsin, et ma PEAN veel korra välja minema. Ning tegin midagi, mida ma praktiliselt mitte kunagi ei tee - läksin pärast kella 21 õhtul sörkima. Ma tean küll, et hommikul sai juba käidud, aga minu jaoks on kohutavalt piinarikas see laua taga istumine. Ning 20 minutit ei saa mulle päris kindlasti halba teha.
Nüüd olen nii läbi, et kukun voodisse. Homme tuleb ärev ja põnev päev. Uus linn, uus kodu ja uus töö ootavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar