Runner's high?

Paljud jooksjad on kirjeldanud erilist tunnet, mis neid teinekord pärast tunde ja tunde kestnud jooksmist valdab. Seda emotisooni kutsutakse sageli runner's highks. Pärast üht väga õnnestunud jooksu paar nädalat tagasi hakkasin mõtlema, et huvitav, kas see oligi nüüd see? Surfisin ringi ja püüdsin teada saada, kas mu "diagnoos" oli õige. Tekkis huvi, kuidas seda nähtust selgitatakse ja mis selle taga õieti on.

Allikas

Kõigepealt: sõna runner on selle nähtuse kirjeldamiseks üleüldse liiga piirav, sest sooritusest ja füüsilisest pingest saadavat heaolutunnet kogevad ka paljude teiste, eelkõige küll vastupidavusalade harrastajad. Aga kuna tunnet teatakse eelkõige selle nime kaudu, kasutan sama siingi. 

Kuidas runner's high'd ära tunda, on küsimus omaette, sest tegemist on tegelikult emotsiooniga. Ning emotsiooni mõõtmiseks pole olemas vahendeid. Igaljuhul on tegemist positiivse, õnneliku, eufoorilise ning peaaegu et "pilves" tundega. 

Mis siis selle heaolutunde esile kutsub? Väidetavalt endorfiin, hormoon, mida seostatakse õnnetundega. Nimetus endorfiin tuleb sõnadest endogeenne, mis tähendab 'organismis ise tekkinud', 'sisemistest põhjustest tingitud', ja morfiin, keemilisest ühendist, millel on tuju tõstev ja valuvaigistav toime. Treeningu ajal endorfiinide tase muutub, ja see mõjutab ka meeleolu. Kui inimene on näiteks jooksnud juba pikka aega, hakkab keha tundma valu ja väsimust, ning nende tunnetega toimetulekuks hakkab endorfiinitase tõusma. Niisiis mõjutab muutunud endorfiinitase ka meelelolu ning võib tekkida peaaegu eufooriline seisund. 

Endorfiinitaseme tõusmiseks ei pea muidugi tingimata jooksma, võib ka nii... 

Allikas

Aga ilmselt on seda tervislikum teha joostes, sest erinevalt šokolaadist:

Allikas

Kuigi aeg-ajalt on ka esimene variant hädavajalik ja lausa möödapääsmatu. Vähemalt minu puhul. 

Mõned inimesed on kirjeldanud runner's high-d kui tunnet, mil vaim on tugevam kui keha - keha on nii väsinud, et sa oled põhimõtteliselt võimetu jooksmist jätkama, aga vaimu tugevus võimaldab edasi liikuda. On öeldud ka nii, et keha ja vaim eralduvad teineteisest. Ühe ultrajooksja kirjeldus oli järgmine: raskes olukorras sõltub see, kas suudan jätkata, keha ja vaimu vahelisest võitlusest. Kui mu keha selle võitluse võidaks, jätaksin jooksmise pooleli. Kui mu vaim jääb peale, jooksen edasi. 

Suur osa selle suurepärase tunde kogemisel on ka ümbritseval keskkonnal. Meeldivas keskkonnas, näiteks suurepärase ilmaga kaunil maastikul ning hea enesetundega joostes on tõenäosus runner's high-d kogeda märagatavalt suurem kui seda teha kui halli ja külma ilmaga kehvas vormis või läbi valu. Niisiis on runner's high nii keha, vaimu kui ümbritseva keskkonna koostöös tekkiv tunne. 

Niisiis, ma pole ikka kindel, kas mu kahe nädala tagune peaaegu pilves tunne kvalifitseerub runner's high alla. Tundus küll väga sedamoodi. Kindasti polnud see esimene kord, aga neid kordi ei tule just väga tihti ette. Näiteks eilne pikk trenn ei tundunud väga millegi poolest eriline. Ilm oli ilus ja tunne hea, aga seda "miskit" ei tekkinud. Midagi polnud ka halvasti või valesti, oli lihtsalt tavaline trenn. Kuid ilmselt selles see tunde võlu ongi.