kolmapäev, 29. juuli 2015

Linnamatkamas

Kahel pühapäeval järjest olen käinud urban hike'il ehk linnamatkamas. Üle-eelmisel pühapäeval pärast ülimõnusat Alamere Fallsi matka oli lihtsalt selline õues päikese käes olemise vajadus peal, et ma lihtsalt ei suutnud ka pühapäeval tuppa jääda ja tööd teha.

Ausalt öeldes oli veidi stress ka peal. Muretsen siin ennast oma töötuksolemise pärast lolliks. Hiljuti oli just Yelpil ja Facebookil soome keele oskajaid vaja, aga mul ju pole seda lipakat päris nimega Green Card. Niisiis kandideerida ma ei saa.

Kannatust, Kersten, kannatust....

Aga kõik see tekitab natuke masendust ja ma ei suutnud ennast lihtsalt koju sundida, et jälle lolliks muretseda. Niisiis otsustasin, et lähen jälle välja. Mu parim teraapia on nagu ikka jooksmine või jalutamine, aga kuna eelmisel päeval oli juba päris korralik kilometraaž matkamise näol selja taga ja jalad veits väsinud, läksin kõndima.

Tahtsin minna kusagile, kus ma veel käinud polnud või teha midagi uut, kuid nii, et võimalikult low-budgetiga hakkama saaks.

H-l oli tegemist, niisiis läksin üksi. Sõitsin San Franciscosse, hüppasin sealt praami peale - esimest korda - ja sõitsin Sausalitosse.


Sausalito on pisike linnake teisel pool Golden Gate'i silda. Olen seal korra kiiresti käinud, aga mitte kuigi pikalt ringi vaadanud. Kena linn on, aga oi kui palju turiste. Tänavad on rahvast täis, melu on päris suur.

Teiseks eesmärgiks oli Golden Gatest üle kõndida - seekord Sausalitost San Franciscosse. Teistpidi olen silda ületanud, aga sedapidi mitte. Silla teises, San Francisco poolses otsas, tahtsin üles otsida ka meie luku, mille sinna aprillis kinnitasime.


Golden Gate on muidugi väga rahvarikas koht. Kes siin pole käinud, pole San Franciscot näinud. Sellepärast ka palju turiste.



Silla teise otsa jõudes märkasin, et kõik armastuselukud on ära korjatud.... Ei teinud see mu päeva just eriti rõõmsamaks. Aga mis siin ikka üle dramatiseerida. Mõtleme parem praktiliselt ja teeme lihtsalt uue luku.

Sealt edasi jätkasin Crissy Fieldsile ja Fisherman's Wharfile. Selle aja peale oli juba 18 km selja taga ja otsustasin, et kuna metroojaamani on veel oma 3-4 km, aga kell juba palju, siis tulen Wharfilt bussiga metroojaama. Bussipeatuses oodates aga sattus üks taksojuht just seal olema, kes lubas kuhu tahes kesklinna 3 doltsi eest ära visata. Mõeldud ja tehtud. Vahemärkus, taksojuht oli veendunud, et Eesti on väljamõeldud koht maa peal.

Ka eelmise nädala pühapäeval käisin nii-öelda linnamatkamas, seekord Berkeleys. Käisin koos ühe Meetupiga, matkaklubiga. Õnneks oli matkajuht, noor naine, tunduvalt toredam kui Tom.

Matka nimi oli "Berkeley Rocks" ehk Berkeley kaljud. Tegemist ei ole päris kaljudega, pigem kivimürakatega, mis on siin juba väga ammustest aegadest olnud, aga mida linna ehitamise käigus pole kusagile kokku lükatud, vaid mille taha ja PEALE inimesed on oma majad ehitanud. Marsruut oli korraldatud nii, et teele jäi palju selliseid kivimürakaid, ja kulges piki kõige mägisemaid Berkeley tänavaid. Päris viisakas hulk treppe sai üles turnutid. Väga mägised 10 kilomeetrit!


Kuna paljude kaljude peal on tõesti eramajad, siis nendele väga ligi ei saanud. Mõned aga on linna valduses ning neid võivad kõik uudistada. Näiteks see kivi on üks populaarsemaid kohti, kus iseseisvuspäeva ilutulestikku vaadatakse.




Lõuna pidasime Cragmonti pargis, kust avanes selline vaade Berkeleyle, El Cerritole, Oaklandile ja San Franciscole.


Inimesed olid ka lahedad. Sain tuttavaks ka paar elcerritolasega, kellega lubasime mõni päev kohvile minna.

Üks tütarlaps oli aga natuke hulluke. Kõigepealt võlusin Tamara enesele teadmatagi ära sellega, et ma olin Rootsist. Ilmselgelt kõik blondid inimesed on ju sealt. Igatahes on tal suur armastuslugu käimas ühe Rootsi noormehega, kellega ta kogu matka vältel pidevalt sms-is. Aga südamevalu oli tal kõva, sest ta ei tea, mis edasi teha - armastus on suur, aga Rootsi kolimine hetkel võimatu, sest ta ei tea, mis ta seal tegema hakkaks, keelt ei oska ja elamisluba pole. Seega oli ta otsustanud, et ilmselt peaks abielluma, see oleks ainus võimalus asjade käiku kiirendada.

Tundsin kaasa ja tundsin ära, ma ise ju ka sarnases olukorras (olnud). Aga siis selgus, et nad olid noormehega KAKS päeva Stockholmis koos veetnud, kui Tamara eelmisel nädalal Euroopas reisil käis. Kogu lugu. Kogu suur armastus kahe päevaga, emotsioonid laes, süda rinnust välja hüppamas nagu Lydia Koidulal Eestimaad igatsedes.

Ja mina arvasin, et meie abiellusime suhteliselt kiiresti, aga meie stoori on NBD selle kõrval. No big deal. Kusjuures mulle jäi hämaraks, kas noormees ka teab, et ta varsti abieluranda sõuab.

Aga mõnus matk oli igatahes. Minge välja tuulutage ennast, isegi kui ilm on halb. Koju tulles on alati parem olla!

2 kommentaari:

Siiri ütles ...

Muide, kas 'kannatus' või 'kannatlikkus'? 'lipakas' või 'lipik'? - loomulikult on mõlemad variandid õiged :-)
Pole ammu su blogi lugenud, ent viimati, kui lugesin (eelmine aasta), sa vähemalt teadsid, mida tahad teha - seegi on suur asi.
Edu töö otsimisel/leidmisel ja eraelus!!!

Unknown ütles ...

Aitäh, Siiri!
Kannatus ja kannatlikkus peaks tõesti mõlemad päris võrdsed olema, lipakas aga oli kohe päris sihilik sõnamäng :)