Nädalavahetusel käisime matkal.
Kuna meil autot pole, siis leppisime ühe matkaklubilasega kokku, et ta võtab meid meie metroopeatusest kaasa. Sandra oli väga lahe ja nooruslik, kuskil 50ndates mehhiko naine, väga südamlik ja tore.
Kõigepealt pidime ülejäänud matkaseltskonnaga kokku saamiseks Larkspuri sõitma. Seal ootas meid juba umbes paarkümmend inimest ja Tom, matka eestvedaja.
Ei taha küll ohkimisega alustada, aga räägin parem kohe ära. See Tom oli matka kõige tüütum osa. Mees kõvasti üle 60, aga selline imetlemise ja kõige keskpunktis olemise vajadus nagu mõnel puberteetikul. Tema juttudel ei olnud lõppu ning need jutud olid väga tüütud. Korra, kui H telefonist midagi vaatas, nähvas ta äkki, et mida sa seal telefonis istud, arst oled ja haigusi ravid või? Hugh vastas, et äkki ravingi.
Lisaks seletas ta kõigile, kui äge koht Hawaii on ja mida kõike seal teha saab. Kui H oleks Tom, oleks ta muidugi kõigist üle karjunud, et tema teab paremini. Aga ta pole.
Mina olin matkale läinud lühikestes pükstes ja lühikese säärega sokkides. Õppetund: mitte kunagi ei tasu nii metsa minna! Ma ei teadnud, milline rada on. Tuli välja, et kohati on see väga kitsas ning mürgist taime, poison oaki täis. Kui sellega mööda sääri laksu ära saad, tekib nahale paari-kolme päeva pärast kohutav sügelus ja kärn.
See info ehmatas päris ära, aga midagi teha ka polnud. Pidi lihtsalt ettevaatlik olema, mis kohati kitsal rajal osutus päris keeruliseks.
Siis sõitsime matka alguspunkti Point Reyesele. Tom kinnitas meile, et levi on niikuinii sedavõrd kehv, et GPS-le pole mõtet loota ja järgigu me hoopis tema kritseldatud kaarti. No see oli super kaart küll. Ei mina, Hugh ega Sandra suutnud seda õigesti lugeda ning eksisime ära. Sattusime Bolinase külla, kus sõbralikud kohalikud meid õigele teele juhatasid.
Hilinemisest polnud aga midagi, sest Tom pidas täies hoos oma hiilgavat monoloogi, kui meie kohale jõudsime. Aga suht pea asusime teele.
Kui Tomi mulinad välja arvata, siis matk ise oli kümmet tärni väärt.
Matk pidi olema u 16 km pikk (8km rannani ja 8 tagasi) ning juba esimesel kilomeetril jõudsime päris ilusate vaadeteni.
Järgmised umbes 5 km möödusid sellisel metsavaheteel.
Matka päris viimane osa oli kaljune! See oli juba päris tõsine väljakutse, et neist alla turnida. Alla minek oli isegi raskem kui pärast üles tulek. Aga alla minema pidi, sest seal ootas kaua oodatud rand!
Mina hüppasin esimese asjana vette. Külm oli küll, nii et kauaks ma sinna ei jäänud. Aga ideaalne päikesevõtu ilm oli, niisiis pikutasime Sandraga rannas. Hugh läks vette ja jäi sinna vist terveks tunniks. Nii vähemalt tundus. Ookean on ikka veres!
Ta on viimasel ajal nii palju tööd teinud, et oli väga hea meel näha, et ta lõpuks midagi nii palju nautis. Tundus, et ta suutis tööasjad tõesti peast välja visata. Ainult surfilaud oli täiest õnnest puudu.
Ahjaa, need joad, mida me vaatama läksime... need on kuiva aastaaja tõttu nii nirud, et ma ei viitsinud neist isegi pilti teha. Ülalolevalt pildilt natuke paistavad. Rand oli palju ägedam.
Kuna me Tomi meeldivast seltskonnast õnneks ei sõltunud, siis jäime randa kauemaks, kui teised juba minekule pakkisid. Pikutasime veel tunnikese ja käisin veel korra vees.
Tagasiteel...
Tagasi koju tulles olin nagu teine inimene. Uskumatu, mida üks pikk päev värskes õhus teeb. Uurisin juba, kas ka sel nädalavahetusel mõni matk kavas on, aga praegu pole leidnud.
Homme tuleb siis kosmeetik mulle iluprotseduuri tegema. Vinge! Sain just teada, et võin veel kolm sõbrannat kutsuda. Kahjuks on nii lühike etteteatamisaeg, et teist keegi vist kohale ei jõua.
Olge mõnusad ja nautige suve!
Kuna meil autot pole, siis leppisime ühe matkaklubilasega kokku, et ta võtab meid meie metroopeatusest kaasa. Sandra oli väga lahe ja nooruslik, kuskil 50ndates mehhiko naine, väga südamlik ja tore.
Kõigepealt pidime ülejäänud matkaseltskonnaga kokku saamiseks Larkspuri sõitma. Seal ootas meid juba umbes paarkümmend inimest ja Tom, matka eestvedaja.
Ei taha küll ohkimisega alustada, aga räägin parem kohe ära. See Tom oli matka kõige tüütum osa. Mees kõvasti üle 60, aga selline imetlemise ja kõige keskpunktis olemise vajadus nagu mõnel puberteetikul. Tema juttudel ei olnud lõppu ning need jutud olid väga tüütud. Korra, kui H telefonist midagi vaatas, nähvas ta äkki, et mida sa seal telefonis istud, arst oled ja haigusi ravid või? Hugh vastas, et äkki ravingi.
Lisaks seletas ta kõigile, kui äge koht Hawaii on ja mida kõike seal teha saab. Kui H oleks Tom, oleks ta muidugi kõigist üle karjunud, et tema teab paremini. Aga ta pole.
Mina olin matkale läinud lühikestes pükstes ja lühikese säärega sokkides. Õppetund: mitte kunagi ei tasu nii metsa minna! Ma ei teadnud, milline rada on. Tuli välja, et kohati on see väga kitsas ning mürgist taime, poison oaki täis. Kui sellega mööda sääri laksu ära saad, tekib nahale paari-kolme päeva pärast kohutav sügelus ja kärn.
See info ehmatas päris ära, aga midagi teha ka polnud. Pidi lihtsalt ettevaatlik olema, mis kohati kitsal rajal osutus päris keeruliseks.
Siis sõitsime matka alguspunkti Point Reyesele. Tom kinnitas meile, et levi on niikuinii sedavõrd kehv, et GPS-le pole mõtet loota ja järgigu me hoopis tema kritseldatud kaarti. No see oli super kaart küll. Ei mina, Hugh ega Sandra suutnud seda õigesti lugeda ning eksisime ära. Sattusime Bolinase külla, kus sõbralikud kohalikud meid õigele teele juhatasid.
Hilinemisest polnud aga midagi, sest Tom pidas täies hoos oma hiilgavat monoloogi, kui meie kohale jõudsime. Aga suht pea asusime teele.
Kui Tomi mulinad välja arvata, siis matk ise oli kümmet tärni väärt.
Matk pidi olema u 16 km pikk (8km rannani ja 8 tagasi) ning juba esimesel kilomeetril jõudsime päris ilusate vaadeteni.
Järgmised umbes 5 km möödusid sellisel metsavaheteel.
Vahepeal tuli ka kaasliiklejatele teed anda.
Ning matka päris viimane osa, võib-olla kilomeeter, tuli läbida umbes pool meetrit laial jalgrajal, mis oli poison oaki mõnusalt täis. Iga hinna eest püüdsin igasuguse maltsaga kokkupuutumist vältida. Ilmselt läks õnneks, sest kolmapäeva õhtuks pole veel midagi sügelema ega punetama hakanud.
Matka päris viimane osa oli kaljune! See oli juba päris tõsine väljakutse, et neist alla turnida. Alla minek oli isegi raskem kui pärast üles tulek. Aga alla minema pidi, sest seal ootas kaua oodatud rand!
Mina hüppasin esimese asjana vette. Külm oli küll, nii et kauaks ma sinna ei jäänud. Aga ideaalne päikesevõtu ilm oli, niisiis pikutasime Sandraga rannas. Hugh läks vette ja jäi sinna vist terveks tunniks. Nii vähemalt tundus. Ookean on ikka veres!
Ta on viimasel ajal nii palju tööd teinud, et oli väga hea meel näha, et ta lõpuks midagi nii palju nautis. Tundus, et ta suutis tööasjad tõesti peast välja visata. Ainult surfilaud oli täiest õnnest puudu.
Ahjaa, need joad, mida me vaatama läksime... need on kuiva aastaaja tõttu nii nirud, et ma ei viitsinud neist isegi pilti teha. Ülalolevalt pildilt natuke paistavad. Rand oli palju ägedam.
Kuna me Tomi meeldivast seltskonnast õnneks ei sõltunud, siis jäime randa kauemaks, kui teised juba minekule pakkisid. Pikutasime veel tunnikese ja käisin veel korra vees.
Tagasiteel...
Tagasi koju tulles olin nagu teine inimene. Uskumatu, mida üks pikk päev värskes õhus teeb. Uurisin juba, kas ka sel nädalavahetusel mõni matk kavas on, aga praegu pole leidnud.
Homme tuleb siis kosmeetik mulle iluprotseduuri tegema. Vinge! Sain just teada, et võin veel kolm sõbrannat kutsuda. Kahjuks on nii lühike etteteatamisaeg, et teist keegi vist kohale ei jõua.
Olge mõnusad ja nautige suve!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar