Tere päikeselisest El Cerritost!
Juba hommik algas suure päikesega, nii et otseloomulikult
panin tossud varba otsa ja kimasin jooksma.
Tegelikult pole ma juba tükk aega
jooksmas käinud ja kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis ka muud trennid on
vähenenud. Lihtsalt olen seletamatul kombel väsinud olnud. Überrasketele
trennidele pole isegi mõelnud, hea kui siin enda tagumiku olen välja vedanud ja
pargis mõne kätekõverduse teinud.
No tegelikult ükspäev oli päris kõva kätekõverduste trenn,
kui sundisin abikaasat neid sada tükki tegema ja iga kord, kui tekkis vajadus
pausi järele, treppe jooksma. Muidugi tegin ise ka kaasa. Abikaasa oli pärast
kaks päeva haige…
Aga jah, kuidagi imelik väsimus on sees ning ka mõte ei
liigu. Teate terminit brainfog, eks –
udune aju. Just selline tunne ongi, võib-olla osalt ka halvenenud une tõttu.
Pealegi olen siin jälle mõttetult kohvi joonud ja seda
magusainega magustanud ning liiga tihti väljas söömas käinud. On tõsi, et
siinne toit on teistsugune kui kodus. Ja mina tunnen seda nii oma kahe kõrva
vahel kui ka teksapükste suuruses (väiksuses?).
Seega otsustasin, et teen sama “puhastuse” läbi, mille kaks
aastat tagasigi, kui suured uneprobleemid olid. Mäletan, kuidas mu mõtlemine
nagu imeväel selgines ja uneprobleemid ära kadusid.
Kes “Cleani” programmist ei tea või kellele ma sellest veel
rääkinud pole, siis asi käib nii: kolmenädalase puhastuse jooksul koosnevad
hommiku- ja õhtusöögid smuutist ning lõunaks on üks tahke toit, näiteks kana
või kala. Programmis on väga kindlad retseptid, mida tuleb jälgida ning list
toiduainetest, mida kolme nädala jooksu süüa ei tohi, on päris pikk.
Mäletan, et eelmisel korral kannatasin alguses ikka päris
kõvasti tühja kõhtu. Aga pärastpoole harjusin ära ja see, mis umbes nädala
möödudes toimuma hakkas, oli suht uskumatu: öösel tõesti magasin ja päeval oli mõte
terav nagu skalpell. Polnud mingit probleemi doktoritöö jaoks artikleid lugeda
ja muid töid teha, kõik võttis varasemast poole vähem aega, sest mu mõte
lihtsalt lõikas kiiremini.
Seda kõike tahan nüüd uuesti teha. Loodan, et mõjub
samamoodi nagu eelmisel korral. Sel korral teeb H ka kaasa.
Eile oli päev 1. Pärast hommikusööki, milleks oli
mustika-mandlivõi-kookoshelbe smuuti, läksime San Franciscosse. Minul oli kõht
täis, aga H-l juba tunni aja pärast tühi. Nälga aitab tappa rohke vee joomine –
seda peab tegema nii sageli, et vetsu oleks asja vähemalt korra tunnis, nagu
programm ette näeb. Ja kui nälg silmanägemist hakkab ära võtma, siis tohib süüa
peotäie pähkleid või väikse puuvilja, et järgmise söögikorrani vastu pidada.
Kulistasime hoolega vett, aga H-l ikka kõva nälg kallal.
Ostsime paki India pähkleid ning tema sõi oma peotäie ära. Minul oli kõik ok ja
näksida polnud vaja.
Retseptid on selles programmis super head! Koju tulles
tegime lõunaks oli lõhet rooskapsa, spargli ja isetehtud pestoga. Söögid on
head, aga portsud on väiksemad kui tavaliselt, nii et sellega harjumine võtab
aega.
Tegemist pole näljutamisega, kui keegi nüüd mures on.
Lihtsalt õpetad oma kehale, kuidas veidi vähemaga hakkama saada, sest olgem
ausad, kes meist ikka aeg-ajalt (või isegi enamasti) üle ei söö? Mina küll
söön. Ja peaeesmärk on keha jamast puhastada, süües vaid mahetoitu ja väga
vitamiinirikkaid toiduaineid.
Ka iseloomu kasvatab see dieet hästi. Või siis ei kasvata.
Kui ma eile pärastlõunaselt uinakult üles ärkasin, oli terve päeval ostetud
India pähklite pakk läinud. Salapärane kadumine! Niipalju siis “ühest
peotäiest”. H pettis sajaga juba esimesel päeval. Oli vist vaeseke karmis
näljas. Aga parem süüa veidi rohkem õigeid kui natuke valesid asju.
Täna on teine päev käsil. Erilisi muudatusi olekus ma veel
ei tunne, muidugi on selleks veidi vara ka. Eelmisel korral olid päevad 4.-6
kõige hullemad, nii et jääme ootele. Ja pärast seda läks kõik ilusaks!
Okei, päeva tähtsündmus, lõunasöök ootab, nii et lippan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar