esmaspäev, 13. juuli 2015

Eksperiment

Tere päikeselisest El Cerritost!

Juba hommik algas suure päikesega, nii et otseloomulikult panin tossud varba otsa ja kimasin jooksma. 


Tegelikult pole ma juba tükk aega jooksmas käinud ja kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis ka muud trennid on vähenenud. Lihtsalt olen seletamatul kombel väsinud olnud. Überrasketele trennidele pole isegi mõelnud, hea kui siin enda tagumiku olen välja vedanud ja pargis mõne kätekõverduse teinud.

No tegelikult ükspäev oli päris kõva kätekõverduste trenn, kui sundisin abikaasat neid sada tükki tegema ja iga kord, kui tekkis vajadus pausi järele, treppe jooksma. Muidugi tegin ise ka kaasa. Abikaasa oli pärast kaks päeva haige…

Aga jah, kuidagi imelik väsimus on sees ning ka mõte ei liigu. Teate terminit brainfog, eks – udune aju. Just selline tunne ongi, võib-olla osalt ka halvenenud une tõttu.

Pealegi olen siin jälle mõttetult kohvi joonud ja seda magusainega magustanud ning liiga tihti väljas söömas käinud. On tõsi, et siinne toit on teistsugune kui kodus. Ja mina tunnen seda nii oma kahe kõrva vahel kui ka teksapükste suuruses (väiksuses?).

Seega otsustasin, et teen sama “puhastuse” läbi, mille kaks aastat tagasigi, kui suured uneprobleemid olid. Mäletan, kuidas mu mõtlemine nagu imeväel selgines ja uneprobleemid ära kadusid.

Kes “Cleani” programmist ei tea või kellele ma sellest veel rääkinud pole, siis asi käib nii: kolmenädalase puhastuse jooksul koosnevad hommiku- ja õhtusöögid smuutist ning lõunaks on üks tahke toit, näiteks kana või kala. Programmis on väga kindlad retseptid, mida tuleb jälgida ning list toiduainetest, mida kolme nädala jooksu süüa ei tohi, on päris pikk.

Mäletan, et eelmisel korral kannatasin alguses ikka päris kõvasti tühja kõhtu. Aga pärastpoole harjusin ära ja see, mis umbes nädala möödudes toimuma hakkas, oli suht uskumatu: öösel tõesti magasin ja päeval oli mõte terav nagu skalpell. Polnud mingit probleemi doktoritöö jaoks artikleid lugeda ja muid töid teha, kõik võttis varasemast poole vähem aega, sest mu mõte lihtsalt lõikas kiiremini.

Seda kõike tahan nüüd uuesti teha. Loodan, et mõjub samamoodi nagu eelmisel korral. Sel korral teeb H ka kaasa.

Eile oli päev 1. Pärast hommikusööki, milleks oli mustika-mandlivõi-kookoshelbe smuuti, läksime San Franciscosse. Minul oli kõht täis, aga H-l juba tunni aja pärast tühi. Nälga aitab tappa rohke vee joomine – seda peab tegema nii sageli, et vetsu oleks asja vähemalt korra tunnis, nagu programm ette näeb. Ja kui nälg silmanägemist hakkab ära võtma, siis tohib süüa peotäie pähkleid või väikse puuvilja, et järgmise söögikorrani vastu pidada.

Kulistasime hoolega vett, aga H-l ikka kõva nälg kallal. Ostsime paki India pähkleid ning tema sõi oma peotäie ära. Minul oli kõik ok ja näksida polnud vaja.

Retseptid on selles programmis super head! Koju tulles tegime lõunaks oli lõhet rooskapsa, spargli ja isetehtud pestoga. Söögid on head, aga portsud on väiksemad kui tavaliselt, nii et sellega harjumine võtab aega.

Tegemist pole näljutamisega, kui keegi nüüd mures on. Lihtsalt õpetad oma kehale, kuidas veidi vähemaga hakkama saada, sest olgem ausad, kes meist ikka aeg-ajalt (või isegi enamasti) üle ei söö? Mina küll söön. Ja peaeesmärk on keha jamast puhastada, süües vaid mahetoitu ja väga vitamiinirikkaid toiduaineid.

Ka iseloomu kasvatab see dieet hästi. Või siis ei kasvata. Kui ma eile pärastlõunaselt uinakult üles ärkasin, oli terve päeval ostetud India pähklite pakk läinud. Salapärane kadumine! Niipalju siis “ühest peotäiest”. H pettis sajaga juba esimesel päeval. Oli vist vaeseke karmis näljas. Aga parem süüa veidi rohkem õigeid kui natuke valesid asju.

Täna on teine päev käsil. Erilisi muudatusi olekus ma veel ei tunne, muidugi on selleks veidi vara ka. Eelmisel korral olid päevad 4.-6 kõige hullemad, nii et jääme ootele. Ja pärast seda läks kõik ilusaks!


Okei, päeva tähtsündmus, lõunasöök ootab, nii et lippan!

Kommentaare ei ole: