Tagasiteel

Järgmine päev algas jooksmisega. Hommik oli udune ja sadas vihma, aga et ma suhkrust ei ole, kobisin välja.

Ja nii hea, et seda tegin, sest sain üle pika aja rannas joosta. Viskasin tossud jalast ära ja jooksin paljajalu, tegin kükke, hüppeid ja kätekõverdusi. Mõnus oli varbad vette saada, kuid ujumas ma küll kedagi peale paari koera ei näinud. 

Paar inimest vaatasid mind tunnustavate nägudega kui seal aktiivselt sport vehkisin teha. Kolm meesterahvast, kes natuke pohmellis nägudega, kohvitopsid näpus,  rannas udust hommikut nautisid, küsisid, mida ma teen ja kaua ma siin veel ringi liduda kavatsen. Ikka heatahtlikult, nagu siin inimestel kombeks - keegi ei vaata sulle viltu isegi siis, kui pori sees kätekõverdusi teed. 

Enne rannast äraminekut hõikas üks keskealine mees mulle: "I want you in my team!" (Ma tahan sind oma tiimi)! 

Küsisin, mis tiim tal selline on, mispeale ta teatas, et tegelikult polegi veel, aga kui oleks, tahaks ta mind sinna. 

Pärast duši all käimist läksime hommikusööki otsima. Leidsime mõnusa koha Cambria linnakeses. Õnneks või õnnetuseks pakuti brunchi juurde jooki omal valikul:  kohvi, teed või vahuveini. Arvake ära, mis ma valisin.

Lausa kaks korda...

Siis asusime koduteele. Tagasi sõitsime mööda Highway I, mööda ranniku äärt kulgevat kiirteed. Tegelikult pidime seda teed pidi ka tulema, aga GPS juhtis meid valesti, ignoreerides meie soovi ja  pannes meid automaatselt kiiremale teele, mis kulges sisemaal. 

Highway I on super ilus. Või mis te arvate?

Vahepeal paar peatust, et vaadet imetleda.

Natuke tegin ka sporti. Filmisin ja tegin pilte oma teise blogi jaoks. Põnev oli. 

Ärge ära ehmuge. Need kaljunukid ei ole päris elus üldse nii teravad kui pildid oletada lubavad. 

Nii mõnus tripp oli, et nüüd on kõva tahtmine sees veel kusagile minna. Ainult auto on probleemiks, sest selle peame iga kord rentima.

Veel uudiseid? Minu uue nimega pass on valmis ja peaksin selle järgmisel nädalal kätte saama. Esialgse plaani kohaselt pidime sellele ise konsuli juurde Palo Altosse järele minema, mis oleks olnud hea ettekääne jälle nädalavahetuseks auto rentida ja veel mõnda kihvti kohta avastada. Eile aga selgus, et konsul on ise San Franciscosse tulemas, nii et saan passi hoopis siin kätte.

Nädalavahetusel lähen aga vabatahtlikult appi ühte triatloni korraldama. Lähen seltskonnaga, kellest ma pole päris elus mitte kedagi kohanud, mõnega vaid Facebookis lobisenud. Aga mis sellest, kui saab värskes õhus olla ja midagi kasulikku teha, olen hea meelega käpp.