Eelmisel nädalavahetusel käisime Hearsti lossi vaatamas.
Loss asub siit nii nelja tunni autosõidutee kaugusel, sisuliselt poolel teel San Francsico ja Los Angelese vahel. Kell 1 pidi olema esimene ekskursioon, kuhu jõudma pidime, seega asusime juba kell 6 hommikul teele, et kindlad olla. See tähendas kell 5 ärkamist.. aga polnud hullu.
Kuna siin ei tea liiklust kunagi ette, on targem kõik plaanid väikse ajalise varuga teha. Oletasime, et laupäeval hommikul kell kuus hommikul San Simeoni sõitjaid kuigi palju pole, aga eksisime. Paaris kohas saime päris tükk aega ummikus istudes aega tappa. Ummikud on siinmaal ikka ajuvabad. Mitte ei mahu pähe näiteks see, miks inimesed siin igaüks oma autoga tööle käivad, kui võiks autot jagada. Liikust oleks poole vähem. Aga nädalavahetusel on liiklemist ilmselt vähemalt sama palju.
Varsti läks aga olukord paremaks, tee tühjenes ja päike tuli ka pilve tagant välja.
Nelja tunni pärast olime kohal.
Enne pildimaterjali juurde minekut natuke eellugu.
Lossi lasi 1930ndatel ehitada William Hearst, ajakirjandusmagnaat ja miljonär.
Oma miljonid päris ta oma isalt, kes oli tulnud Californiasse kulda otsima, aga üllatus-üllatus, nagu paljud teisedki sama eesmärgiga siia tulnud, pettuma pidi. Ei mingit kulda. Ometi leidis ta siit teisi kummalisi metallikamakaid, otsustas need kokku korjata ning mitmesaja miili kaugusele asjatundjale hindamiseks viia. Kes teab, äkki on midagi väärt!
Ta korjas kokku nii palju metalli kui üksinda suutis, pani kraami oma kuue hobuse selga ja võttis teekonna ette. Hindaja puhastas selle kola ära ja tuvastas, et tegemist on hõbedaga, mis tollal oli väga hinnaline.
Nii need miljonid tulid. Higi ja vaevaga, sest kolmsada miili sellist koormat tassida pole just lillepidu.
Rahamuret see pere enam tundma ei pidnud. Sellal kui isa kodumaal bisnest käimas hoidis, käis noor William emaga Euroopat avastamas. Euroopa avaldas talle tugevat mõju ja juba noorena sai tema eesmärgiks sai ehitada loss, mis jäljendaks Kreeka, Itaalia ja Hispaania arhitektuuri ning sisustada see nendest maade stiili järgi. Hiljem lisas sekka ka vaidi Hiina ja Jaapani mõjusid.
Tulemus oli, kui nüüd natuke ette rutata, ka vastav. Parajalt eklektiline: natuke siit maalt ja natuke sealt, aga kõike kokku hästi palju. Giid ütles päris õigesti, et Hearst oli nagu laps kommipoes: kui ka tema enda kollase ajakirjanduse bisnes käima läks, oli raha juba nii palju, et Hearst ei teadnud enam, mida sellega teha, ja tal vaja KÕIKE.
Läks aga aega, enne kui William oma unistuse lossi ehitamisest teoks sai teha. Asi oli selles, et tema ema poleks millegi nii suursuguse ehitamiseks oma nõusolekut andnud, pidades seda priiskamiseks. Seega sai ehitus pihta hakata alles pärast Willami vanemate surma, kui rahapakike turvaliselt poja käes oli.
Põhjus, miks loss just San Simeoni ehitati, oli selles, et noorena käis pere siin sageli puhkamas. Siis aga veel matkates ja telkides. Willam oli kohasse nii kiindunud, et otsustas, et ei viitsi siin enam seljakotiga matkajat mängida, ehitab parem väikse maja. Lihtne, eks?
Pisikesest majahakatisest sai midagi suuremat.
Lõpuks oli majas muuhulgas üle 160 magamistoa, kolm suurt vastuvõtusaali pidude korraldamiseks, söögituba, kino, ilusalong, kaks raamatukogu, tolle aja kohta täiesti erandlik nähtus - lift, üks bassein õues ja teine sees, õues veel lisaks tenniseväljak ja palju muud.
Lossi ei saa minna niisama omal käel uudistama, vaid peab ostma ekskursiooni. Valida on nelja ekskursiooni vahel, millest meie valisime Grand Rooms ehk suured saalid ja Upstairs Bedrooms ehk ülakorruse magamistoad. Aedu ja basseine said kõik külastajad vaadata.
Esimene, Grand Rooms viis meid nelja suurde ruumi: kahte vastuvõtusaali ja söögituppa ning lisaks kinno. Jah, mehel oli kodus oma kino.
Ruumid olid enamasti väga pimedad - millegipärast hr Hearstile nii meeldis. Suured massiivsed lauad ja toolid, vähe valgust, aga kõik väga pidulik.
Kinos näidati meile ka filmi lossi ajaloost.
Esimene ekskursioon oli üsna lühike. Kõige rohkem avaldasid siin muljet laed, mis olid väga detailselt nikerdatud ja maalitud. Päris peen kätetöö.
Teine tuur, magamistoad, oli aga hoopis vingem. See kestis pikemalt ka ning üle tunni aja jooksul käisime läbi paarkümmend magamistuba, vannituba, garderoobi ja kaks raamatukogu.
Parim osa kogu lossi tuurist olid minu meelest aga aiad. Võib-olla sellepärast, et need moodustasid selle pimeduse ja tumedusega nii selge kontrasti. Pärast paari tundi majas sees olemist oli välja päikese kätte minek tõeline rõõm. Mitte et sees midagi viga oleks olnud, aga sellise ilmaga olid aiad, lilled ja taimed ja vaated nii ilusad.
Loss asub siit nii nelja tunni autosõidutee kaugusel, sisuliselt poolel teel San Francsico ja Los Angelese vahel. Kell 1 pidi olema esimene ekskursioon, kuhu jõudma pidime, seega asusime juba kell 6 hommikul teele, et kindlad olla. See tähendas kell 5 ärkamist.. aga polnud hullu.
Kuna siin ei tea liiklust kunagi ette, on targem kõik plaanid väikse ajalise varuga teha. Oletasime, et laupäeval hommikul kell kuus hommikul San Simeoni sõitjaid kuigi palju pole, aga eksisime. Paaris kohas saime päris tükk aega ummikus istudes aega tappa. Ummikud on siinmaal ikka ajuvabad. Mitte ei mahu pähe näiteks see, miks inimesed siin igaüks oma autoga tööle käivad, kui võiks autot jagada. Liikust oleks poole vähem. Aga nädalavahetusel on liiklemist ilmselt vähemalt sama palju.
Varsti läks aga olukord paremaks, tee tühjenes ja päike tuli ka pilve tagant välja.
 |
| Siin oli tee juba tühjem! |
Enne pildimaterjali juurde minekut natuke eellugu.
Lossi lasi 1930ndatel ehitada William Hearst, ajakirjandusmagnaat ja miljonär.
Oma miljonid päris ta oma isalt, kes oli tulnud Californiasse kulda otsima, aga üllatus-üllatus, nagu paljud teisedki sama eesmärgiga siia tulnud, pettuma pidi. Ei mingit kulda. Ometi leidis ta siit teisi kummalisi metallikamakaid, otsustas need kokku korjata ning mitmesaja miili kaugusele asjatundjale hindamiseks viia. Kes teab, äkki on midagi väärt!
Ta korjas kokku nii palju metalli kui üksinda suutis, pani kraami oma kuue hobuse selga ja võttis teekonna ette. Hindaja puhastas selle kola ära ja tuvastas, et tegemist on hõbedaga, mis tollal oli väga hinnaline.
Nii need miljonid tulid. Higi ja vaevaga, sest kolmsada miili sellist koormat tassida pole just lillepidu.
Rahamuret see pere enam tundma ei pidnud. Sellal kui isa kodumaal bisnest käimas hoidis, käis noor William emaga Euroopat avastamas. Euroopa avaldas talle tugevat mõju ja juba noorena sai tema eesmärgiks sai ehitada loss, mis jäljendaks Kreeka, Itaalia ja Hispaania arhitektuuri ning sisustada see nendest maade stiili järgi. Hiljem lisas sekka ka vaidi Hiina ja Jaapani mõjusid.
Tulemus oli, kui nüüd natuke ette rutata, ka vastav. Parajalt eklektiline: natuke siit maalt ja natuke sealt, aga kõike kokku hästi palju. Giid ütles päris õigesti, et Hearst oli nagu laps kommipoes: kui ka tema enda kollase ajakirjanduse bisnes käima läks, oli raha juba nii palju, et Hearst ei teadnud enam, mida sellega teha, ja tal vaja KÕIKE.
Läks aga aega, enne kui William oma unistuse lossi ehitamisest teoks sai teha. Asi oli selles, et tema ema poleks millegi nii suursuguse ehitamiseks oma nõusolekut andnud, pidades seda priiskamiseks. Seega sai ehitus pihta hakata alles pärast Willami vanemate surma, kui rahapakike turvaliselt poja käes oli.
Põhjus, miks loss just San Simeoni ehitati, oli selles, et noorena käis pere siin sageli puhkamas. Siis aga veel matkates ja telkides. Willam oli kohasse nii kiindunud, et otsustas, et ei viitsi siin enam seljakotiga matkajat mängida, ehitab parem väikse maja. Lihtne, eks?
Pisikesest majahakatisest sai midagi suuremat.
Lõpuks oli majas muuhulgas üle 160 magamistoa, kolm suurt vastuvõtusaali pidude korraldamiseks, söögituba, kino, ilusalong, kaks raamatukogu, tolle aja kohta täiesti erandlik nähtus - lift, üks bassein õues ja teine sees, õues veel lisaks tenniseväljak ja palju muud.
Lossi ei saa minna niisama omal käel uudistama, vaid peab ostma ekskursiooni. Valida on nelja ekskursiooni vahel, millest meie valisime Grand Rooms ehk suured saalid ja Upstairs Bedrooms ehk ülakorruse magamistoad. Aedu ja basseine said kõik külastajad vaadata.
Esimene, Grand Rooms viis meid nelja suurde ruumi: kahte vastuvõtusaali ja söögituppa ning lisaks kinno. Jah, mehel oli kodus oma kino.
Ruumid olid enamasti väga pimedad - millegipärast hr Hearstile nii meeldis. Suured massiivsed lauad ja toolid, vähe valgust, aga kõik väga pidulik.
Kinos näidati meile ka filmi lossi ajaloost.
Esimene ekskursioon oli üsna lühike. Kõige rohkem avaldasid siin muljet laed, mis olid väga detailselt nikerdatud ja maalitud. Päris peen kätetöö.
Teine tuur, magamistoad, oli aga hoopis vingem. See kestis pikemalt ka ning üle tunni aja jooksul käisime läbi paarkümmend magamistuba, vannituba, garderoobi ja kaks raamatukogu.
Detailset näputööd oli siin ka igal sammul. Aga ikkagi, laed olid kõige kihvtimad.
Parim osa kogu lossi tuurist olid minu meelest aga aiad. Võib-olla sellepärast, et need moodustasid selle pimeduse ja tumedusega nii selge kontrasti. Pärast paari tundi majas sees olemist oli välja päikese kätte minek tõeline rõõm. Mitte et sees midagi viga oleks olnud, aga sellise ilmaga olid aiad, lilled ja taimed ja vaated nii ilusad.
Leidsin ühe vanakreeka kettaheitja ka, panime jõu proovile.
Kreeka arhitektuurist inspiratsiooni saanud basseiniümbrus oli mu lemmikkoht. Paraku oli bassein parasjagu hoolduses ja veest tühi. Kahju. Basseini ääres olid aga mõnusad lebopingid, kus sai jalga puhata.
Vähem uhke polnud sisebassein, mille põhi, nagu vasakult pildilt näete, on väikestest plaadikestest mosaaigiks kokku pandud. Meenutas väga Barcelonat ja Gaudit.
Miks seda luksust nii palju vaja oli?
Asi selles, et Hearst ei nautinud seda küllust mitte ainult üksi, vaid loss oli ta sõprade kogunemiskoht. Tollel ajal polnud vist ühtegi rikast ja ilusat, kes siin oma aega poleks veetnud. Mõned nimed Hearsti sõpradest, kes siin igal aastal tšillimas käisid: Charlie Chaplin, Winston Churchill, Bernard Shaw, Great Garbo, John Gilbert, Norma Shearer, lisaks veel hulk neid, kelle nimed mulle tuttavad polnud.
Hearst pidas oluliseks, et keegi külalistest päris niisama ei laiskleks, vaid kõik pidid mingilgi moel aktiivsed olema. Hr Hearst käis oma silmaga veendumas, et pidevalt käiks action tennisväljakul, et keegi hobustega ratsutaks, peol kõik tantsiksid ja olemist naudiksid. Niisama passimist polnud.
Joomisega pidi ettevaatlik olema: napsist keelduda polnud viisakas, aga üle paari klaasi joomine liigitus juba pummeldamise alla. Kes ennast täis kaanis, ilmselt järgmisel aastal lossi kutset ei saanud.
Huvitav fakt oli, et kuigi Hearst armastas külaliste võõrustamist väga, pidi igaühel nii palju nutti peas olema, et siia mitte liiga kauaks jääda. Seda ei pidanud härra heaks kombeks. Söögilauas oli selline kord: kõige viimasena majja saabunud said istuda Hearstile kõige lähemal; need, kes siin ärimehe kulul juba paar nädalat prassinud olid, leidsid oma nimekaardi peremehest järjest kaugemalt. Vihje: oleks aeg liikuma hakata!
Ja kui võiks arvata, et see tore seltsielu kudiagi, hmm, patune oleks olnud, siis ei - sellised asjad olid lubamatud. Kes tuli majja oma abikaasaga, sellele oli kõik lubatud - oma kaasaga siis. Vallalistel hoiti aga silma peal, et keegi ööpimeduses võõrasse tuppa tegudele ei hiiliks. Selline karm kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar