Nädal läks mööda nagu lennates. Ja kõige parem osa, nädalalõpp muidugi veel kiiremini.
Minu selle nädala suurim õnnestumine oli teate, mis - tegin oma ESIMESE päris ilma abita lõuatõmbe! Hurraa ja jess. Täiesti lahe, kui ägedalt ma ennast sellepärast tunnen. Huvitav, et kui CrossFitis käisin, harjutasin seda pidevalt ning mitte kunagi ei tekkinud tunnet, et NÜÜD tõesti äkki teen selle ära. Nüüd aga ostsime mõnda aega tagasi sellise koju ukseavasse kinnitatava lõuatõmbetoru, millega harjutasin. Vahepeal oli ikka veidi frustreeriv küll, ja siis tegin sajaga kätekõverdusi, kui lõuatõmbed lootusetud näisid. Ja siis ühel päeval - hops ja üleval! Ilma hüppamata, ilma kummilindita, päris omal jõul. Järgmiseks eesmärgiks on ühel jalal kükk ära teha. Pikk tee minna, aga küll ta tuleb!
Lõpuks jõudis ka ema saadetud sünnitunnistus kohale ja viimane aeg oligi - 16. juunil on viimane aeg kõik mu dokumendid Ameerikamaa bürokraatidele ära esitada, muidu.. ma ei tea, mis muidu, ega tahagi teada. Parem ei mõtle. Igatahes peaks nüüd kõik korras olema.
Olen viimasel ajal väga palju lugema hakanud. Palju treeningumaterjale, aga ka nii-öelda self-help ja personaalse arengu teemadel. Mida rohkem loed, seda rohkem viiteid leiad ja seda enamate inimeste töödega tahad tuttavaks saada. Paljud neist (audio)raamatutest tekitavad sellise äratundmis... tunde. Et kas minust rägite?? Ma ei tahaks öelda, et äratundmisrõõmu, sest alati pole see rõõm...
Eile, laupäeval, pärast hommikust kokkamist võtsime oma asjad kaasa ja kobisime linna.
H-l oli vaja tööd teha nagu ikka, mina võtsin oma Kindle'i kaasa ja lugesin lugesin lugesin.
Oleks hea meelega seda õues teinud, sest väljas oli soe ja mõnus, aga H-l oli netti tarvis, seega istusime taaskord netikohvikus.
Jep, vaadake mu uhkeid küüsi jälle. Täielik beach, kas pole.
Pärast seda läksime edasi Castro parki. Mäletan esimest korda, kui siin käisin. Pidin pikali kukkuma. Nii palju erinevaid ja kummalisi inimesi... No see oli ka ligi kolm aastat tagasi, nüüd ei tundu siin enam miski imelik. Isegi kui siin oleks ka eile olnud needsamad nahkpükstesse riietunud härrad, kes piitsalöömist harjutasid nagu tookord. Tõsijutt.
Seekord oli olukord tsiviliseeritum. Ainult mõned tüübid müüsid kanepikoogikesi, muidu oli kõik okei.
Trampisime päris korralikult ringi - koju jõudes näitas sammulugeja üle 15 kilomeetri! Sobis, sest niikuinii oli puhkepäev. Aktiivne selline.
Täna veetsin küll terve päeva väljas. Hommikul oli suur plaan joogasse minna, aga sinna ma ei jõudnudki. Võtsin ette suuremalt kui tarvis oleks olnud, ehk kavatsesin joostes joogasse minna. Seitse kilomeetrit, mis see siis ära ei ole. Ja ei olekski, kui ära ei eksiks. Nii aga läks ning joogastuudio ukse juurde jõudsin täpselt kell kümme. Hilinemine on tobe ning et oleksin pidanud veel mati rentima, riided ära võtma, enne tunni algust vetsus käima ja vett ostma, otsustasin, et jätan trenni vahele. Jooksin hoopis koju tagasi. Peaaegu 17 kilomeetrit tuli kokku.
Aga ilm oli suurepärane, mis tähendab, et ma ei suuda toas olla. Jälle üks ajakirjandusjupike on vaja ära teha, seega pakkisin oma läpaka kokku ja kimasin Oaklandi, ühte oma lemmikkohta Lake Merritti äärde.
Sain päris palju tehtud. Lisaks tööle sai tehtud ka kena päevitus. Tähendab, "kena". Topp, mida kandsin, on selja pealt risti rästi traksidega. Praegu õhtul näeb mu selg välja nagu sebral, ainult et valge vaheldub punasega.
Ning lõpetan veel ühe sellel nädalal rõõmu toonud asjaga. Eile leidsin koduukse vahelt lipiku, mis teatas, et mulle on postkontoris pakk ootamas. Ma ei osanud midagi oodata, aga seda põnevam! Kui sellele järele läksin, oli muidugi tükk tegu et seletada, miks mu juhiloal on teine perekonnanimi kui adressaadil. Lõpuks ikkagi sain kätte.
Väga armas kingitus! Aitäh heade sõnade eest Kristel, Triinu, Sigmar ja Siki. Ja Hans Kristjan muidugi!
Ilusat uut nädalat kõigile!
Minu selle nädala suurim õnnestumine oli teate, mis - tegin oma ESIMESE päris ilma abita lõuatõmbe! Hurraa ja jess. Täiesti lahe, kui ägedalt ma ennast sellepärast tunnen. Huvitav, et kui CrossFitis käisin, harjutasin seda pidevalt ning mitte kunagi ei tekkinud tunnet, et NÜÜD tõesti äkki teen selle ära. Nüüd aga ostsime mõnda aega tagasi sellise koju ukseavasse kinnitatava lõuatõmbetoru, millega harjutasin. Vahepeal oli ikka veidi frustreeriv küll, ja siis tegin sajaga kätekõverdusi, kui lõuatõmbed lootusetud näisid. Ja siis ühel päeval - hops ja üleval! Ilma hüppamata, ilma kummilindita, päris omal jõul. Järgmiseks eesmärgiks on ühel jalal kükk ära teha. Pikk tee minna, aga küll ta tuleb!
Lõpuks jõudis ka ema saadetud sünnitunnistus kohale ja viimane aeg oligi - 16. juunil on viimane aeg kõik mu dokumendid Ameerikamaa bürokraatidele ära esitada, muidu.. ma ei tea, mis muidu, ega tahagi teada. Parem ei mõtle. Igatahes peaks nüüd kõik korras olema.
Olen viimasel ajal väga palju lugema hakanud. Palju treeningumaterjale, aga ka nii-öelda self-help ja personaalse arengu teemadel. Mida rohkem loed, seda rohkem viiteid leiad ja seda enamate inimeste töödega tahad tuttavaks saada. Paljud neist (audio)raamatutest tekitavad sellise äratundmis... tunde. Et kas minust rägite?? Ma ei tahaks öelda, et äratundmisrõõmu, sest alati pole see rõõm...
Eile, laupäeval, pärast hommikust kokkamist võtsime oma asjad kaasa ja kobisime linna.
H-l oli vaja tööd teha nagu ikka, mina võtsin oma Kindle'i kaasa ja lugesin lugesin lugesin.
Oleks hea meelega seda õues teinud, sest väljas oli soe ja mõnus, aga H-l oli netti tarvis, seega istusime taaskord netikohvikus.
Jep, vaadake mu uhkeid küüsi jälle. Täielik beach, kas pole.
Pärast seda läksime edasi Castro parki. Mäletan esimest korda, kui siin käisin. Pidin pikali kukkuma. Nii palju erinevaid ja kummalisi inimesi... No see oli ka ligi kolm aastat tagasi, nüüd ei tundu siin enam miski imelik. Isegi kui siin oleks ka eile olnud needsamad nahkpükstesse riietunud härrad, kes piitsalöömist harjutasid nagu tookord. Tõsijutt.
Seekord oli olukord tsiviliseeritum. Ainult mõned tüübid müüsid kanepikoogikesi, muidu oli kõik okei.
Trampisime päris korralikult ringi - koju jõudes näitas sammulugeja üle 15 kilomeetri! Sobis, sest niikuinii oli puhkepäev. Aktiivne selline.
Täna veetsin küll terve päeva väljas. Hommikul oli suur plaan joogasse minna, aga sinna ma ei jõudnudki. Võtsin ette suuremalt kui tarvis oleks olnud, ehk kavatsesin joostes joogasse minna. Seitse kilomeetrit, mis see siis ära ei ole. Ja ei olekski, kui ära ei eksiks. Nii aga läks ning joogastuudio ukse juurde jõudsin täpselt kell kümme. Hilinemine on tobe ning et oleksin pidanud veel mati rentima, riided ära võtma, enne tunni algust vetsus käima ja vett ostma, otsustasin, et jätan trenni vahele. Jooksin hoopis koju tagasi. Peaaegu 17 kilomeetrit tuli kokku.
Aga ilm oli suurepärane, mis tähendab, et ma ei suuda toas olla. Jälle üks ajakirjandusjupike on vaja ära teha, seega pakkisin oma läpaka kokku ja kimasin Oaklandi, ühte oma lemmikkohta Lake Merritti äärde.
Sain päris palju tehtud. Lisaks tööle sai tehtud ka kena päevitus. Tähendab, "kena". Topp, mida kandsin, on selja pealt risti rästi traksidega. Praegu õhtul näeb mu selg välja nagu sebral, ainult et valge vaheldub punasega.
Ning lõpetan veel ühe sellel nädalal rõõmu toonud asjaga. Eile leidsin koduukse vahelt lipiku, mis teatas, et mulle on postkontoris pakk ootamas. Ma ei osanud midagi oodata, aga seda põnevam! Kui sellele järele läksin, oli muidugi tükk tegu et seletada, miks mu juhiloal on teine perekonnanimi kui adressaadil. Lõpuks ikkagi sain kätte.
Väga armas kingitus! Aitäh heade sõnade eest Kristel, Triinu, Sigmar ja Siki. Ja Hans Kristjan muidugi!
Ilusat uut nädalat kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar