Nädalavahetus oli tegus.
Laupäeval käisime ühe sõbra grilliõhtul. Ta läheb terveks suveks reisile - kõigepealt Euroopat avastama ja siis Kilimanjarot vallutama. Selle aja sisse jääb ka tema sünnipäev ning tagasi tulles alustab ta kohe uue tööga, nii et asju, mida tähistada oli küll ja veel.
Samal peol sain tuttavaks ühe paariga. Tüdruk on ameeriklanna ja noormees sakslane. Nad on ka alles abiellunud ja kogu paberimäärmimisteema oli neile väga tuttav. Ka nemad ootavad veel green cardi. Kõige naljakam oli see, et nende abiellumise lugu oli peaaegu täpselt samasugune nagu meil - sellel päeval, mille nad olid välja valinud, päris paaripanekut ei toimunud, sest viimasel hetkel avastasid, et mingi osa viisataotlusest oli valesti või puudulikult tehtud. Täpselt nagu meil!
Pärast seda viskas neil kopa nii ette et nad otsustasid, et ei julge ise sellest bürokraatiamasinast läbi närida ning palkasid juristi, kes neile kõik puust ja punaseks ette tegi - mida, kuhu ja kellele esitada. Kuidas võib üks pealtnäha lihtne toiming nagu abiellumine nii keeruline olla? Ohjah. Võib-olla oleks ise ka pidanud seda tegema, aga loodetavasti oleme nüüd lõpusirgel.
Pühapäeval käisime Hugh õe pool remonti tegemas. Neil juhtus õnnetus - ülemise naabri vannitoas tekkis veeavarii, mille tagajärjel sai Margot' ja Andrei korter veega üle ujutatud. Praktiliselt kogu korter vajas remonti - uusi põrandaid, seinu ja lagesid. Kindlustus üritas muidugi esmalt käed viisakalt puhtaks pesta ning teatas, et nad maksavad kinni selle osa seinast, kus nähtav veekahjustus on.
No tõesti. Kujutate ette, et teie sein on täiesti läbi vettinud, aga kindlustus korvab selle koha, kus vee laik näha on ning soovitab selle lihtsalt üle värvida?
Lõpuks said Margot ja Andrei ikkagi palju rohkem välja pigistatud. Kuid remondimeestele maksmiseks rahast ikkagi ei jätkunud, seega tegid nad kõik omal jõul.
Pühapäevaks olid nad töödega põhimõtteliselt lõpule jõudnud, pärast umbes kuud aega igaõhtust ehitamist, taastamist ja värvimist. Kuna aga tähtaeg lähenes - ja kui sellest üle minna, ei saa kindlustusest sentigi - kutsusid nad meid veel viimasteks jõupingutusteks appi.
Tore oli. Mul pole selliste talgute vastu midagi, saab ennast liigutada, juttu ajada ja kellelegi kasulik olla.
Kahe seinavärvi kihi kuivamise vahepeal käisime õues, et värvihaisust kopse puhastada. Mõnus ja soe oli, päike oli väljas ja tuju hea.
Niimoodi.
Lõpuks läkski terve päev remontides ära ning koju jõudsime kell pool kaksteist. Arvake, kas ma nägin öösel unes ka värvimist ja leian veel teisipäeval ja käte pealt valget värvi.
Laupäeval käisime ühe sõbra grilliõhtul. Ta läheb terveks suveks reisile - kõigepealt Euroopat avastama ja siis Kilimanjarot vallutama. Selle aja sisse jääb ka tema sünnipäev ning tagasi tulles alustab ta kohe uue tööga, nii et asju, mida tähistada oli küll ja veel.
Samal peol sain tuttavaks ühe paariga. Tüdruk on ameeriklanna ja noormees sakslane. Nad on ka alles abiellunud ja kogu paberimäärmimisteema oli neile väga tuttav. Ka nemad ootavad veel green cardi. Kõige naljakam oli see, et nende abiellumise lugu oli peaaegu täpselt samasugune nagu meil - sellel päeval, mille nad olid välja valinud, päris paaripanekut ei toimunud, sest viimasel hetkel avastasid, et mingi osa viisataotlusest oli valesti või puudulikult tehtud. Täpselt nagu meil!
Pärast seda viskas neil kopa nii ette et nad otsustasid, et ei julge ise sellest bürokraatiamasinast läbi närida ning palkasid juristi, kes neile kõik puust ja punaseks ette tegi - mida, kuhu ja kellele esitada. Kuidas võib üks pealtnäha lihtne toiming nagu abiellumine nii keeruline olla? Ohjah. Võib-olla oleks ise ka pidanud seda tegema, aga loodetavasti oleme nüüd lõpusirgel.
Pühapäeval käisime Hugh õe pool remonti tegemas. Neil juhtus õnnetus - ülemise naabri vannitoas tekkis veeavarii, mille tagajärjel sai Margot' ja Andrei korter veega üle ujutatud. Praktiliselt kogu korter vajas remonti - uusi põrandaid, seinu ja lagesid. Kindlustus üritas muidugi esmalt käed viisakalt puhtaks pesta ning teatas, et nad maksavad kinni selle osa seinast, kus nähtav veekahjustus on.
No tõesti. Kujutate ette, et teie sein on täiesti läbi vettinud, aga kindlustus korvab selle koha, kus vee laik näha on ning soovitab selle lihtsalt üle värvida?
Lõpuks said Margot ja Andrei ikkagi palju rohkem välja pigistatud. Kuid remondimeestele maksmiseks rahast ikkagi ei jätkunud, seega tegid nad kõik omal jõul.
Pühapäevaks olid nad töödega põhimõtteliselt lõpule jõudnud, pärast umbes kuud aega igaõhtust ehitamist, taastamist ja värvimist. Kuna aga tähtaeg lähenes - ja kui sellest üle minna, ei saa kindlustusest sentigi - kutsusid nad meid veel viimasteks jõupingutusteks appi.
Tore oli. Mul pole selliste talgute vastu midagi, saab ennast liigutada, juttu ajada ja kellelegi kasulik olla.
Kahe seinavärvi kihi kuivamise vahepeal käisime õues, et värvihaisust kopse puhastada. Mõnus ja soe oli, päike oli väljas ja tuju hea.
Lõpuks läkski terve päev remontides ära ning koju jõudsime kell pool kaksteist. Arvake, kas ma nägin öösel unes ka värvimist ja leian veel teisipäeval ja käte pealt valget värvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar