Niimoodi võib eilse päeva kokku võtta.
Viimasel ajal olen millegipärast väsimusega võidelnud. Iga päev on imelik ja uimane olek olnud, osaliselt kindlasti ka sellepärast, et magamisega on jälle natuke kehvasti. Võrreldes mu insomnia tippaegadega pole muidugi midagi häda, aga viimasel ajal on need öised ülesärkamised sagedaseks muutunud.
Teiseks stressan alati veidi, kui pean kusagile väga vara minema. Eile hommikul oli kell 6.30 klient ja nii ma siis vahtisingi juba kella neljast saadik pooletunniste vahedega kella, et kas ikka ärkan üles. Keda ma lollitan, millal viimati äratuskellani magasin! Pealegi on meil kaks kella helisema pandud ja arvata, et minust üleöö nii suur magamise maailmameister saab, et kumbagi ei kuule, on utoopia.
Ikka veel pole ma El Cerrito ilust ära tüdinenud. Eile käisin jalutamas. Mõtlesin, et emme kindlasti fännaks neid mägesid, kuigi need on siiski veidikene suuremad kui Otepää omad. Vahemärkus: intervjuu mu oma isikliku emaga käimise teemal ilmub Tervis Plussi juuninumbris.
Igatahes emps, loodan, et sa tuled siia neid mägesid varsti vallutama!
Pärast kõndimist tuli ette võtta juustevärvimine. Viimased paar aastat olen enda juukseid ainult triibutada lasknud, mis on üle pea blondeerimisest ikka veidi parem variant, ja ka väljakasv ei näe siis nii jube väja. Aga kuna mu isiklikku juuksurit Astit siin käepärast pole, pidin ise hakkama saama. Kogu pea väljakasvu ise likvideerida on kerge, triipudega aga hoopis teine lugu. Aga mis teha.
Vahemärkus #2: Ka Asti on TP juuninumbris! Otepää superstaaride eri!
Mäletan, kuidas kunagi šokeerisin oma korterinaabreid, kui juuksevärv peas neile koridoris vastu jalutasin. Prantsuse tüdruk oli täiesti ehmunud: blond polegi su õige juuksevärv või?? Tundus, nagu oleksin tema silmis poole oma väärtusest kaotanud.
No igatahes, before ja after on siin:
Mu tegelik juuksevärv on ikka päris jube, eks?
Õhtul läksime välja. Kõigepealt sööma ja siis kinno. Söögikoha valikuga läks nii ja naa. Leidsin koha, mis oli Yelpis väga head hinded saanud ja asus kinole lähedal, seega oli valik lihtne.
Esimene asi, mida kuigi tihti menüüdes ei näe, aga mida ma proovida tahtsin, oli luuüdi. Olete kunagi söönud? Luuüdi ja eriti selles sisalduva rasva kasulikkusest pasundavad siin praegu kõik terviseasjatundjad.
Oli tõesti hea - praktiliselt ainult rasv, aga kuidagi väga mõnusa tekstuuriga. Soe rasv, kas pole ahvatlev? Maitses parem kui mu jutt võib-olla oletada lubab.
Muu toit oli veidi pettumus. Kui tavaliselt on siin restoranides portsud minu arvates isegi ebanormaalselt suured, siis eilsed toidud olid tõesti päris miniatuursed. Tegemist polnud nii-öelda gurmeerestoraniga, kus üks käik koosnebki vaid ühest ampsust, vaid tavalise kohaga, kus oleks võinud ikka kõhu täis saada. Pärast oma pearoog olin ikka veel näljane.
Edasi kinno. Siin on üks väga vana kino või teater, ma ei teagi, mis oleks õigem nimi, kus muidu toimuvad kontserdid ja teatrietendused, aga korra kuus näidatakse vana filmiklassikat. Eile näidati "Pretty Womanit".
Ma pole ausalt öeldes kindel, kas ma seda isegi tervenisti näinud olen, jupikesi küll. Filmist tuttavat laulu, Julia Robertsi punast pead ja Richard Gere'i kelmikat naeratust teavad muidugi kõik.
Selle teatri hõng ja atmosfäär on väga erilised - seinad ja laed on täis kuldseid ornamente ja peegleid ja uste ja akende ees on punased paksud sametist kardinad. Siin on püütud säilitada kõike nii nagu see 1930ndatel, kui maja valmis sai, välja nägi. Isegi piletimüüjad näivad samast ajastust olevat, hallipäised lokkis pea ja tulipunaste huultega 80-aastased daamid.
Kino oli tõesti mõnus, nii imal armastuskomöödia kui veel olla saab, aga ikkagi klassika.
Head nädalavahetust teile ja aitäh neile, kes mulle ka oma käekäigust märku annavad (tervitused tädi Taimi ja Kerli)!!
Viimasel ajal olen millegipärast väsimusega võidelnud. Iga päev on imelik ja uimane olek olnud, osaliselt kindlasti ka sellepärast, et magamisega on jälle natuke kehvasti. Võrreldes mu insomnia tippaegadega pole muidugi midagi häda, aga viimasel ajal on need öised ülesärkamised sagedaseks muutunud.
Teiseks stressan alati veidi, kui pean kusagile väga vara minema. Eile hommikul oli kell 6.30 klient ja nii ma siis vahtisingi juba kella neljast saadik pooletunniste vahedega kella, et kas ikka ärkan üles. Keda ma lollitan, millal viimati äratuskellani magasin! Pealegi on meil kaks kella helisema pandud ja arvata, et minust üleöö nii suur magamise maailmameister saab, et kumbagi ei kuule, on utoopia.
Ikka veel pole ma El Cerrito ilust ära tüdinenud. Eile käisin jalutamas. Mõtlesin, et emme kindlasti fännaks neid mägesid, kuigi need on siiski veidikene suuremad kui Otepää omad. Vahemärkus: intervjuu mu oma isikliku emaga käimise teemal ilmub Tervis Plussi juuninumbris.
Igatahes emps, loodan, et sa tuled siia neid mägesid varsti vallutama!
Pärast kõndimist tuli ette võtta juustevärvimine. Viimased paar aastat olen enda juukseid ainult triibutada lasknud, mis on üle pea blondeerimisest ikka veidi parem variant, ja ka väljakasv ei näe siis nii jube väja. Aga kuna mu isiklikku juuksurit Astit siin käepärast pole, pidin ise hakkama saama. Kogu pea väljakasvu ise likvideerida on kerge, triipudega aga hoopis teine lugu. Aga mis teha.
Vahemärkus #2: Ka Asti on TP juuninumbris! Otepää superstaaride eri!
Mäletan, kuidas kunagi šokeerisin oma korterinaabreid, kui juuksevärv peas neile koridoris vastu jalutasin. Prantsuse tüdruk oli täiesti ehmunud: blond polegi su õige juuksevärv või?? Tundus, nagu oleksin tema silmis poole oma väärtusest kaotanud.
No igatahes, before ja after on siin:
Mu tegelik juuksevärv on ikka päris jube, eks?
Õhtul läksime välja. Kõigepealt sööma ja siis kinno. Söögikoha valikuga läks nii ja naa. Leidsin koha, mis oli Yelpis väga head hinded saanud ja asus kinole lähedal, seega oli valik lihtne.
Esimene asi, mida kuigi tihti menüüdes ei näe, aga mida ma proovida tahtsin, oli luuüdi. Olete kunagi söönud? Luuüdi ja eriti selles sisalduva rasva kasulikkusest pasundavad siin praegu kõik terviseasjatundjad.
Oli tõesti hea - praktiliselt ainult rasv, aga kuidagi väga mõnusa tekstuuriga. Soe rasv, kas pole ahvatlev? Maitses parem kui mu jutt võib-olla oletada lubab.
Muu toit oli veidi pettumus. Kui tavaliselt on siin restoranides portsud minu arvates isegi ebanormaalselt suured, siis eilsed toidud olid tõesti päris miniatuursed. Tegemist polnud nii-öelda gurmeerestoraniga, kus üks käik koosnebki vaid ühest ampsust, vaid tavalise kohaga, kus oleks võinud ikka kõhu täis saada. Pärast oma pearoog olin ikka veel näljane.
Edasi kinno. Siin on üks väga vana kino või teater, ma ei teagi, mis oleks õigem nimi, kus muidu toimuvad kontserdid ja teatrietendused, aga korra kuus näidatakse vana filmiklassikat. Eile näidati "Pretty Womanit".
Ma pole ausalt öeldes kindel, kas ma seda isegi tervenisti näinud olen, jupikesi küll. Filmist tuttavat laulu, Julia Robertsi punast pead ja Richard Gere'i kelmikat naeratust teavad muidugi kõik.
Selle teatri hõng ja atmosfäär on väga erilised - seinad ja laed on täis kuldseid ornamente ja peegleid ja uste ja akende ees on punased paksud sametist kardinad. Siin on püütud säilitada kõike nii nagu see 1930ndatel, kui maja valmis sai, välja nägi. Isegi piletimüüjad näivad samast ajastust olevat, hallipäised lokkis pea ja tulipunaste huultega 80-aastased daamid.
Kino oli tõesti mõnus, nii imal armastuskomöödia kui veel olla saab, aga ikkagi klassika.
Head nädalavahetust teile ja aitäh neile, kes mulle ka oma käekäigust märku annavad (tervitused tädi Taimi ja Kerli)!!
2 kommentaari:
Kuni tänaseni arvasin minagi, et blond on su loomulik juuksevärv. Kui inimesed aru ei saa, siis järelikult on õige toon valitud ja hästi värvitud.
Aitäh! Olen tõesti ka kunagi tumedaid toone katsetanud, aga väga võõras oli. Ilmselt on blond tõesti minu värv.
Postita kommentaar