Tere!
Üle pika aja on siin päike väljas. Vahepeal tekkis juba mõte, et kas ma ikka olen Californias või mitte. Paha ja külm. Täna hommikul klienti treenides tibutas isegi veidi vihma, mida ma pole siinoleku ajal rohkem kui paar korda näinud. Nüüd õnneks midagi piilub juba pilve tagant.
Trenn läks hästi! Nii tore on olnud seda naist treenida. Natuke on ikka ebakindlust, aga olgem ausad, eks ma olen suht algaja ikkagi. Kuid kui klient on tore ega pane suuri pingeid peale, kaob pabin ära ja kõik läheb hästi. Täna ütles ta mulle, et on väga rahul trenni intensiivsuse ja koormusega ning tunneb ennast pärast trenni alati väga hästi. Muusika mu kõrvadele.
Muu osa päevast kulub meil kas kodus või mõnes Starbucksis või muus kohvikus tööd tehes. Olen oma auru järjest rohkem hakanud oma ingliskeelsele blogile panema. Pikemas perspektiivis oleks tore hakata seda kaudu rohkem kliente leidma ning oma blogikesega natuke raha teenida - võimalusi selleks on tegelikult väga palju. Aga selleks, et oma esimene dollar teenida, on vaja kõvasti tööd teha. Eks näha, kas ja kuhu see viib.
Teen videoid, jagan retsepte, kirjutan natuke ka nn vaimsematest asjadest - näiteks oma depressioonist ülesaamise loost ja mõtetest, mis mul sellega seoses on tekkinud või kuidas ma omaenda mõttemaailma muutnud olen / muuta püüan... nüüd tagantjärele mõeldes oli see väga hull periood ja arvan, et sellest rääkimine võib kedagi aidata. Ja samas aitab see ka mul endal mõned asjad enda jaoks paremini selgeks mõelda.
Muidu on coffee shopis töötada tore, ostan oma tassi teed ja istun sellega kolm tundi. Kirjutan, vahel blogi, vahel Tervis Plussi, vahel tõlgin või teen oma projektitöid - mis parasjagu käsil on. Klopsin videoid kokku, panen pilte üles ja teen inimvaatlusi.
Eile aga sattus meie kõrvallauda istuma mees, kes lihtsalt... teate,
peeretas kogu aeg.
Enamasti hääletult, paar korda ka uhke signaaliga, aga alati võimsa odööriga.
Kuidas nii saab???
Mitte kusagile mujale istuma (iroonia: kirjutasin just praegu situma!!!) polnud ka minna, niisiis me kestsime seal, kuni tüüp arvutist jalkat vahtis ja südamerahus kõhutuulutas. Vinge.
Igasugused kehahääled on minu jaoks täiesti vastuvõetamatud. Üks hullemaid, mida võib teha, on nina luristada. Teine on matsutamine. Supi luristamine mulle niiväga närvidele ei käi, kuigi tean, et ka see võib paljude jaoks päris ärritav olla. Aga peeretamine? Heli+lõhn=kõige hullem.
Kui juba rõvetsemiseks läks, siis rääkige, mis kehahääled teid kõige rohkem ärritavad?
Ma pole ju ainuke imelik, kes nende peale kettasse läheb? Ootan vastuseid kommentaaridesse.
Üle pika aja on siin päike väljas. Vahepeal tekkis juba mõte, et kas ma ikka olen Californias või mitte. Paha ja külm. Täna hommikul klienti treenides tibutas isegi veidi vihma, mida ma pole siinoleku ajal rohkem kui paar korda näinud. Nüüd õnneks midagi piilub juba pilve tagant.
Trenn läks hästi! Nii tore on olnud seda naist treenida. Natuke on ikka ebakindlust, aga olgem ausad, eks ma olen suht algaja ikkagi. Kuid kui klient on tore ega pane suuri pingeid peale, kaob pabin ära ja kõik läheb hästi. Täna ütles ta mulle, et on väga rahul trenni intensiivsuse ja koormusega ning tunneb ennast pärast trenni alati väga hästi. Muusika mu kõrvadele.
Muu osa päevast kulub meil kas kodus või mõnes Starbucksis või muus kohvikus tööd tehes. Olen oma auru järjest rohkem hakanud oma ingliskeelsele blogile panema. Pikemas perspektiivis oleks tore hakata seda kaudu rohkem kliente leidma ning oma blogikesega natuke raha teenida - võimalusi selleks on tegelikult väga palju. Aga selleks, et oma esimene dollar teenida, on vaja kõvasti tööd teha. Eks näha, kas ja kuhu see viib.
Teen videoid, jagan retsepte, kirjutan natuke ka nn vaimsematest asjadest - näiteks oma depressioonist ülesaamise loost ja mõtetest, mis mul sellega seoses on tekkinud või kuidas ma omaenda mõttemaailma muutnud olen / muuta püüan... nüüd tagantjärele mõeldes oli see väga hull periood ja arvan, et sellest rääkimine võib kedagi aidata. Ja samas aitab see ka mul endal mõned asjad enda jaoks paremini selgeks mõelda.
Muidu on coffee shopis töötada tore, ostan oma tassi teed ja istun sellega kolm tundi. Kirjutan, vahel blogi, vahel Tervis Plussi, vahel tõlgin või teen oma projektitöid - mis parasjagu käsil on. Klopsin videoid kokku, panen pilte üles ja teen inimvaatlusi.
Eile aga sattus meie kõrvallauda istuma mees, kes lihtsalt... teate,
peeretas kogu aeg.
Enamasti hääletult, paar korda ka uhke signaaliga, aga alati võimsa odööriga.
Kuidas nii saab???
Mitte kusagile mujale istuma (iroonia: kirjutasin just praegu situma!!!) polnud ka minna, niisiis me kestsime seal, kuni tüüp arvutist jalkat vahtis ja südamerahus kõhutuulutas. Vinge.
Igasugused kehahääled on minu jaoks täiesti vastuvõetamatud. Üks hullemaid, mida võib teha, on nina luristada. Teine on matsutamine. Supi luristamine mulle niiväga närvidele ei käi, kuigi tean, et ka see võib paljude jaoks päris ärritav olla. Aga peeretamine? Heli+lõhn=kõige hullem.
Kui juba rõvetsemiseks läks, siis rääkige, mis kehahääled teid kõige rohkem ärritavad?
Ma pole ju ainuke imelik, kes nende peale kettasse läheb? Ootan vastuseid kommentaaridesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar