Tere!
Nädal on mööda veerenud ilma sissekandeta ja juba saan pahaseid märkusi, et endast pole märku andnud. Püüan end nüüd järje peale upitada!
Tegelikult olen praegu väga heas tujus, sest hurraa hurraa, sain endale esimese päris kliendi!
Olime täna õhtuks kokkusaamise kokku leppinud ja loomuliukult ma närvitsesin sajaga. Nagu eksamile läheks, tõesti. Miks ma olen selline paanitseja? Pole ju vaja tegelikult. Miks on nii raske välja minna ja SUHELDA, kuigi üheksal juhul kümnest saan sellest tegelikult väga hea kogemuse... ei tea. Mingi psühholoogiline kiiks. Niisiis olin ka enne tänast kohtumist kuidagi.. mina ei tea. Masendunud. Jälle mingi kramp peal. Saa üle, Kersten, tõesti.
Tegelikkuses polnud pabistamiseks ka täna mingit põhjust. Väga väga tore naisterahvas oli, sõbralik ja avatud. Ei tea, mis ajast minust selline lobamokk on saanud, aga jutustasime tõesti vahetpidamata. Ka selles pargitrennide seerias, mida olen nüüd paar-kolm nädalat teinud, on tekkinud kolm naist, kellega on väga vaba ja mõnus õhkkond ja tunne, nagu oleksime juba palju pikemalt tuttavad olnud. Mingit krampi ei ole, aga see ESIMENE KORD on pain in the butt.
Neid pargitrenne teen tasuta, väikse promomise eesmärgil. Paar korda on keegi niisama annetuse korras mõne dollari jätnud, aga keegi neist pole nii-öelda päris klient, kellega töötan kindla tasu eest. Nüüd on siis esimene leitud! Muide, ta mainis, et valis mu sellepärast, et talle meeldis mu kodukas ja blogi.
Oma ingliskeelse koduka ja blogiga tegelikult siin igapäevaselt päris palju tegelengi. Ja nagu näha, on see natuke juba kasu ka toonud. Kirjutamine on siiski veidi keeruline, sest inglise keel pole siiski mu emakeel ning arvestades, milline grammatikamiilits ma ise eesti keele puhul olen, ei taha ma, et ka mu ingliskeelsed postitused just väga kohutavad välja näeksid. Hugh loeb neist enamuse enne postitamist läbi. Kõige rohkem vigu teen ma prepositsioonidega. Halloooo, kas mitte sellest ei teinud ma mitte tervet väitekirja? Ups, vales keeles ainult...
Oma blogisse panen üles ja näidisvideoid, mida filmin siinsamas kodulähedases pargis või maja nurga taga. Vahel saan põnevat publikut ka. Aeg-ajalt läheb keegi mööda ja küsib või kommenteerib midagi. Ikka heatahtlikult.
Meie hiinlasest naabripapi küsis täna mu käest, mis asjad need veel on, kui kahe sangpommiga mööda jalutasin. Uudistas, et nii raskeid tõstadki või? Kui ta teaks, et mul kapis veel raskemad on.. Kui hiljem veel välja läksin, püüdis mu korraks veel õue peal kinni ja ütles, et ta ikka mõtles sellele, et kuidas ma ikka nii raskeid asju tõsta jõuan.
Väga armas papi on igatahes. Hoiab meie maja pahadest vaimudest puhtana. Või midagi. Igatahes suitsutab ta aeg-ajalt mingit kummalist viirukitaolist asja ja kõnnib omaette pobisedes üle õue edasi tagasi. Mediteerib. Seda naljakam oli, et tal ükspäev mingi päris vallatu pidu tundus olevat. Suur kilkamine ja naermine, naised platsis ja puha (muidu elab ta üksi). Suur bukett roose ja paar veinipudelit, mida vilksamisi mööda minnes nägime, lubasid oletada, et ilmselt oli onul sünnipäev.
Kahju ainult, et tal hullud naabrid on (mitte meie! Teisel pool). Need vaatavad päevad läbi telekast sporti ja karjuvad kaasa nii et kopsud rebenevad. Kui jälle ükspäev rattaga välja läksin, hõikas üks tüüp mulle, et ma olevat nii sportlik, aga tema sport on ainult õllejoomine. Oleksin võinud ta trenni kutsuda.
Ükspäev ühe mehe kutsusin ka. Või noh, enamvähem. Olime H-ga laupäeva hommikul väljas trennis. Jooksin mäkke sprinte. Sealsamas lähedal oli laste pesapallivõistlus, vanemad võsukeste sooritusi jälgimas ja kaasa elamas. Korraga astus üks mees ligi ka küsis, mitu korda ma seda mäge juba lidunud olen. Vastasin, et kümme. Tema selle peale, et kuram, ma ei tea, kas ma ühtegi jõuaks.
Rabasin sõnasabast kinni ja ütlesin, et ega muud moodi teada ei saa kui proovides. Ja kutsusin ta endaga sprintima. Ise ka ei tea, kust see tuli. Tüüp vastas, et okei, teeme ära. Tegimegi siis paar otsa. Tore oli.
Sellised lood siin. Loodan, et teil kodustel on kõik hästi. Mulle võib alati kirjutada, nagu mõned teist ka teevad - aitäh teile!
Olge mõnsad!
Nädal on mööda veerenud ilma sissekandeta ja juba saan pahaseid märkusi, et endast pole märku andnud. Püüan end nüüd järje peale upitada!
Tegelikult olen praegu väga heas tujus, sest hurraa hurraa, sain endale esimese päris kliendi!
Olime täna õhtuks kokkusaamise kokku leppinud ja loomuliukult ma närvitsesin sajaga. Nagu eksamile läheks, tõesti. Miks ma olen selline paanitseja? Pole ju vaja tegelikult. Miks on nii raske välja minna ja SUHELDA, kuigi üheksal juhul kümnest saan sellest tegelikult väga hea kogemuse... ei tea. Mingi psühholoogiline kiiks. Niisiis olin ka enne tänast kohtumist kuidagi.. mina ei tea. Masendunud. Jälle mingi kramp peal. Saa üle, Kersten, tõesti.
Tegelikkuses polnud pabistamiseks ka täna mingit põhjust. Väga väga tore naisterahvas oli, sõbralik ja avatud. Ei tea, mis ajast minust selline lobamokk on saanud, aga jutustasime tõesti vahetpidamata. Ka selles pargitrennide seerias, mida olen nüüd paar-kolm nädalat teinud, on tekkinud kolm naist, kellega on väga vaba ja mõnus õhkkond ja tunne, nagu oleksime juba palju pikemalt tuttavad olnud. Mingit krampi ei ole, aga see ESIMENE KORD on pain in the butt.
Neid pargitrenne teen tasuta, väikse promomise eesmärgil. Paar korda on keegi niisama annetuse korras mõne dollari jätnud, aga keegi neist pole nii-öelda päris klient, kellega töötan kindla tasu eest. Nüüd on siis esimene leitud! Muide, ta mainis, et valis mu sellepärast, et talle meeldis mu kodukas ja blogi.
Oma ingliskeelse koduka ja blogiga tegelikult siin igapäevaselt päris palju tegelengi. Ja nagu näha, on see natuke juba kasu ka toonud. Kirjutamine on siiski veidi keeruline, sest inglise keel pole siiski mu emakeel ning arvestades, milline grammatikamiilits ma ise eesti keele puhul olen, ei taha ma, et ka mu ingliskeelsed postitused just väga kohutavad välja näeksid. Hugh loeb neist enamuse enne postitamist läbi. Kõige rohkem vigu teen ma prepositsioonidega. Halloooo, kas mitte sellest ei teinud ma mitte tervet väitekirja? Ups, vales keeles ainult...
Oma blogisse panen üles ja näidisvideoid, mida filmin siinsamas kodulähedases pargis või maja nurga taga. Vahel saan põnevat publikut ka. Aeg-ajalt läheb keegi mööda ja küsib või kommenteerib midagi. Ikka heatahtlikult.
Meie hiinlasest naabripapi küsis täna mu käest, mis asjad need veel on, kui kahe sangpommiga mööda jalutasin. Uudistas, et nii raskeid tõstadki või? Kui ta teaks, et mul kapis veel raskemad on.. Kui hiljem veel välja läksin, püüdis mu korraks veel õue peal kinni ja ütles, et ta ikka mõtles sellele, et kuidas ma ikka nii raskeid asju tõsta jõuan.
Väga armas papi on igatahes. Hoiab meie maja pahadest vaimudest puhtana. Või midagi. Igatahes suitsutab ta aeg-ajalt mingit kummalist viirukitaolist asja ja kõnnib omaette pobisedes üle õue edasi tagasi. Mediteerib. Seda naljakam oli, et tal ükspäev mingi päris vallatu pidu tundus olevat. Suur kilkamine ja naermine, naised platsis ja puha (muidu elab ta üksi). Suur bukett roose ja paar veinipudelit, mida vilksamisi mööda minnes nägime, lubasid oletada, et ilmselt oli onul sünnipäev.
Kahju ainult, et tal hullud naabrid on (mitte meie! Teisel pool). Need vaatavad päevad läbi telekast sporti ja karjuvad kaasa nii et kopsud rebenevad. Kui jälle ükspäev rattaga välja läksin, hõikas üks tüüp mulle, et ma olevat nii sportlik, aga tema sport on ainult õllejoomine. Oleksin võinud ta trenni kutsuda.
Ükspäev ühe mehe kutsusin ka. Või noh, enamvähem. Olime H-ga laupäeva hommikul väljas trennis. Jooksin mäkke sprinte. Sealsamas lähedal oli laste pesapallivõistlus, vanemad võsukeste sooritusi jälgimas ja kaasa elamas. Korraga astus üks mees ligi ka küsis, mitu korda ma seda mäge juba lidunud olen. Vastasin, et kümme. Tema selle peale, et kuram, ma ei tea, kas ma ühtegi jõuaks.
Rabasin sõnasabast kinni ja ütlesin, et ega muud moodi teada ei saa kui proovides. Ja kutsusin ta endaga sprintima. Ise ka ei tea, kust see tuli. Tüüp vastas, et okei, teeme ära. Tegimegi siis paar otsa. Tore oli.
Sellised lood siin. Loodan, et teil kodustel on kõik hästi. Mulle võib alati kirjutada, nagu mõned teist ka teevad - aitäh teile!
Olge mõnsad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar