Tere!
Emadepäev on küll möödunud aasta lumi (ma loodan, et tõesti lund enam ei tule), aga pean sellest teemast natuke juttu tegema.
Saatsin kodumaale hulga emadepäevaõnnitlusi, muuhulgas oma õele, tädile ja vanaemale. Ja muidugi emale. Kõik teised said oma kaardid kätte, aga emmele ei miskit, kuigi talle panin kaardi isegi päev varem posti kui teistele.
Tuli meelde, kuidas kaks aastat tagasi siin elades sain märtsikuus jõulukingitusi, mis kodumaalt saadeti. Oli tore küll keset kevadet kingitusi saada. Ühesõnaga, iial ei või teada, kui kaua see postituvi lendab, nii et lootsin, et kaart jõuab lõpuks ikka emani.
Eile oli aga minu postkastis selline ümbrik:
Tühi. Kaart läinud ja ümbrik mulle tagasi saadetud. Kuidas ja miks, ei tea. Kellelegi hakkas see kaart nii väga meeldima, et pani pihta? Muidugi arusaadav ka, kaart oli tõeline kunstiteos, muuhulgas põnevate joonistuste ja H eestikeelsete tervitustega.
Niipalju siis sellest....
Üks H sõber on piloot ning kunagi transportis ta ka kirju. Kuuldavasti oli kord lennuväljal kaste tõstes nii kõva tuul olnud, et kirjad lihtsalt lendasid minema. Mis teha.
Loodan nüüd, et mu kadunud sünnitunnistuse koopia, mille ema mulle posti pani, kusagile Austraaliasse ei lennanud, vaid ikka minuni jõuab.
Korraks veel tagasi hilinenud jõulukingituste juurde. Eelmisel nädalavahetusel saime jõulukingitused H emalt :) Ta vahel unustab asju.. näiteks unustab meie pulma tulla või jõuludeks pakid saata ja tuleb laulatusele 20 mintsa hiljem või saadab jõulukingid keset maid. Ta küll väitis, et pakk tuli nii hilja sellepärast, et ta ei tahtnud / viitsinud seda Soome saata, aga H pööritas selle peale ainult silmi ja teatas, et yeah, right.
Aga parem hilja kui mitte kunagi, eks? Eriti kui pakk sisaldas mu lemmikut Hawaii šokolaadi, pehmeid vannirätikuid, paari köögividinat ja armsat kaelaehet.
Olge tublid.
Emadepäev on küll möödunud aasta lumi (ma loodan, et tõesti lund enam ei tule), aga pean sellest teemast natuke juttu tegema.
Saatsin kodumaale hulga emadepäevaõnnitlusi, muuhulgas oma õele, tädile ja vanaemale. Ja muidugi emale. Kõik teised said oma kaardid kätte, aga emmele ei miskit, kuigi talle panin kaardi isegi päev varem posti kui teistele.
Tuli meelde, kuidas kaks aastat tagasi siin elades sain märtsikuus jõulukingitusi, mis kodumaalt saadeti. Oli tore küll keset kevadet kingitusi saada. Ühesõnaga, iial ei või teada, kui kaua see postituvi lendab, nii et lootsin, et kaart jõuab lõpuks ikka emani.
Eile oli aga minu postkastis selline ümbrik:
Tühi. Kaart läinud ja ümbrik mulle tagasi saadetud. Kuidas ja miks, ei tea. Kellelegi hakkas see kaart nii väga meeldima, et pani pihta? Muidugi arusaadav ka, kaart oli tõeline kunstiteos, muuhulgas põnevate joonistuste ja H eestikeelsete tervitustega.
Niipalju siis sellest....
Üks H sõber on piloot ning kunagi transportis ta ka kirju. Kuuldavasti oli kord lennuväljal kaste tõstes nii kõva tuul olnud, et kirjad lihtsalt lendasid minema. Mis teha.
Loodan nüüd, et mu kadunud sünnitunnistuse koopia, mille ema mulle posti pani, kusagile Austraaliasse ei lennanud, vaid ikka minuni jõuab.
Korraks veel tagasi hilinenud jõulukingituste juurde. Eelmisel nädalavahetusel saime jõulukingitused H emalt :) Ta vahel unustab asju.. näiteks unustab meie pulma tulla või jõuludeks pakid saata ja tuleb laulatusele 20 mintsa hiljem või saadab jõulukingid keset maid. Ta küll väitis, et pakk tuli nii hilja sellepärast, et ta ei tahtnud / viitsinud seda Soome saata, aga H pööritas selle peale ainult silmi ja teatas, et yeah, right.
Aga parem hilja kui mitte kunagi, eks? Eriti kui pakk sisaldas mu lemmikut Hawaii šokolaadi, pehmeid vannirätikuid, paari köögividinat ja armsat kaelaehet.
Olge tublid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar