Tere!
Trennid, millest viimati kirjutasin, on hästi läinud. Osalejaid võiks rohkem olla, aga vähemasti on mu tekkinud paar nii-öelda püsitreenijat, kes juba paaris-kolmes trennis kohal olnud. Ja ma teenisin oma esimesed dollarid treenerina, haha :)
Inimestega suhtlemine on siin kergem. Ma ei tea miks, aga mul pole siin jubedat "sooritamise" pinget peal. Tundub, et inimesed on vabamad ja kogu hingamine on rohkem lihtne ja kerge. Viskame nalja, teeme trenni, lobiseme... ei ole tunnet, et pean olema autoriteet ja õpetaja ja tegema kõiki asju sajaprotsendiliselt ja suurepäraselt.
Aga kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis hoolimata heast ja sõbralikust õhkkonnast mõtlen ikka vahel sellele, et olen juba 30, aga alles alustamas "oma asja". Tundub nii hilja. Paljudel minuvanustel on juba kümme aastat töökogemust, teadmine, mida nad tahavad ning kuidas seda saavutada ning stabiilne sissetulek.
Mul on umbkaudne teadmine, mida ma tahan, aga imevähe teadmist sellest, kuidas seda saada. Teen mingeid poolhäguseid samme, pidevalt kaheldes ja kõheldes ja tundes, et olen veidi ajale jalgu jäänud. Stabiilne sissetulek.. mis see on?
Hea küll, lõpp ohkimisele. Lähme toredamat asjade, tänase päeva juurde.
Kui nädala sees oleme suht kodused - eriti mina, H käib küll paar-kolm korda nädalas töööasjus San Franciscos - siis nädalalõpul üritame ikka midagi põnevat teha. San Francsico Bay piirkonna kalender on täis erinevaid tasuta ja tasulisi - rohkem ikkagi tasuta! üritusi. Tavaliselt otsime mingit tegevust San Franciscost, aga täna käisime Oaklandis.
Valisime välja tänavamuusikafestivali, mis tundus paljulubav.
Kui aga kohale jõudsime, oli seal üks bänd, pisike kirbuturg ja üks burgerimüüja, kes püüdis meile viie doltsi eest kaks burksi maha ärida. Ei läinud kaubaks.
Me ei lasknud aga ebaõnnestunud plaanidel ennast segada, vaid võtsime suuna imeilusa Merritti järve poole, mis oli ainult kusagil poole kilomeetri kaugusel. Kui veel Berkeleys elasin, käisin siin sageli jooksmas - sõitsin rattaga pool tundi järveni, jooksin tunnikese ümber järve ja kimasin koju tagasi. Sellest oli nüüd vähemalt kaks aastat möödas ning oli nii mõnus siin tagasi olla.
Käisime söömas, tegime paar veini ja hängisime ümber järve.
Natuke tegin akrobaatikat ka. Sest mis päev see on ilma trennita? Isegi kui me hommikul juba käisime trennis. Ei saa ju jätta võimalust kasutamata, kui kuskil paar rööbaspuud vedeleb.
Trennid, millest viimati kirjutasin, on hästi läinud. Osalejaid võiks rohkem olla, aga vähemasti on mu tekkinud paar nii-öelda püsitreenijat, kes juba paaris-kolmes trennis kohal olnud. Ja ma teenisin oma esimesed dollarid treenerina, haha :)
Inimestega suhtlemine on siin kergem. Ma ei tea miks, aga mul pole siin jubedat "sooritamise" pinget peal. Tundub, et inimesed on vabamad ja kogu hingamine on rohkem lihtne ja kerge. Viskame nalja, teeme trenni, lobiseme... ei ole tunnet, et pean olema autoriteet ja õpetaja ja tegema kõiki asju sajaprotsendiliselt ja suurepäraselt.
Aga kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis hoolimata heast ja sõbralikust õhkkonnast mõtlen ikka vahel sellele, et olen juba 30, aga alles alustamas "oma asja". Tundub nii hilja. Paljudel minuvanustel on juba kümme aastat töökogemust, teadmine, mida nad tahavad ning kuidas seda saavutada ning stabiilne sissetulek.
Mul on umbkaudne teadmine, mida ma tahan, aga imevähe teadmist sellest, kuidas seda saada. Teen mingeid poolhäguseid samme, pidevalt kaheldes ja kõheldes ja tundes, et olen veidi ajale jalgu jäänud. Stabiilne sissetulek.. mis see on?
Hea küll, lõpp ohkimisele. Lähme toredamat asjade, tänase päeva juurde.
Kui nädala sees oleme suht kodused - eriti mina, H käib küll paar-kolm korda nädalas töööasjus San Franciscos - siis nädalalõpul üritame ikka midagi põnevat teha. San Francsico Bay piirkonna kalender on täis erinevaid tasuta ja tasulisi - rohkem ikkagi tasuta! üritusi. Tavaliselt otsime mingit tegevust San Franciscost, aga täna käisime Oaklandis.
Valisime välja tänavamuusikafestivali, mis tundus paljulubav.
Kui aga kohale jõudsime, oli seal üks bänd, pisike kirbuturg ja üks burgerimüüja, kes püüdis meile viie doltsi eest kaks burksi maha ärida. Ei läinud kaubaks.
Me ei lasknud aga ebaõnnestunud plaanidel ennast segada, vaid võtsime suuna imeilusa Merritti järve poole, mis oli ainult kusagil poole kilomeetri kaugusel. Kui veel Berkeleys elasin, käisin siin sageli jooksmas - sõitsin rattaga pool tundi järveni, jooksin tunnikese ümber järve ja kimasin koju tagasi. Sellest oli nüüd vähemalt kaks aastat möödas ning oli nii mõnus siin tagasi olla.
Käisime söömas, tegime paar veini ja hängisime ümber järve.
Natuke tegin akrobaatikat ka. Sest mis päev see on ilma trennita? Isegi kui me hommikul juba käisime trennis. Ei saa ju jätta võimalust kasutamata, kui kuskil paar rööbaspuud vedeleb.
Nautige nädalavahetust ja ärge unustage liikuda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar