Sparta on selline spordistiil, kus võistlemine käib mudas ja poris, joostakse, roomatakse, läbitakse takistusradasid, ronitakse üle aedade, kantakse liivakotte seljas ja veeretatakse traktorikumme. Lahe, eks? Vana-Kreeka Sparta tänapäevases versioonis.
Ma pole spartat kunagi proovinud, aga kui eile netis surfides laupäeva hommikuks mõnusat trenni otsisin, leidsin nende ühistrenni. Pärast eelmisele nädalale sarnast sisevõitlust panin nime kirja. Ega ma päris täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab. Kuid lõpuks me mudas me ei roomanud ega treeningkaaslaste pihta odasid ei loopinud.
Kell pool kaheksa olin toimumiskohas, Roadrunnersi spordipoe juures kohal. Seal anti meile kõigile spartalase särgid selga ja jooksutati suurele muruplatsile, kus ühistrenn toimuma pidi. Enne küsiti veel, mis mu meeskonna number on. Mis meeskonna? Ma pole mingis meeskonnas. Siis tuli välja, et kõik need inimesed, keda lõpuks oli kohal umbes kakssada, valmistuvad mõneks Sparta meeskonnavõistluseks - kas sprindiks (3 miili ja vähemalt 15 takistust), keskmise pikkusega võistluseks ehk Superiks (8 miili ja vähemalt 20 takistust) või pikaks võistluseks ehk Beastiks (vähemalt 12 miili ja vähemalt 25 takistust rajal).
Mina aga olin lihtsalt trenni tulnud, asjast midagi teadmata...
Aga polnud hullu, hakkasime pihta. Kaks tunni jooksul tegime sadu hampelmannihüppeid, kümneid kükke, kätekõverdusi, millest osa, muide, fingertips pushups ehk sõrmeotste peal tehtavad kätekõverdused - minu jaoks esimest korda elus, jooksime mõned kilomeetrid, tegime minuteid põlve- ja sääretõstejookse ning palju burpeesid. Jes, burpeed! Ma olin neid juba eile 150 tükki teinud, täna veel 80. Kõige raskem osa oli ehk roomamine, ka seda sai mõnedkümned meetrid tehud.
Iseenesest ei olnud trennis kuigi palju mulle uut - just neidsamu asju teen ma ka oma trennides väga palju. Ainult et enamasti ei tee ma ei tee neid kaks tundi järjest. Pikast kestvusest hoolimata ei olnud trenn ehk nii intensiivne, nii et pidasin kenasti vastu. Aga mõned inimesed mu ümber olid küll päris jahmunud ja täiesti täiesti kutud.
Siin on ühisvaim sellistel ühistreeningutel super tugev. Ja seda rõhutatakse, pannes inimesi näiteks mingeid sõnu või fraase kordama, koos karjuma. Minu jaoks on see natuke kummaline ja meenutab sõjaväge (nagu ma oleks sõjaväes käinud). Näiteks kolm treenerit röökisid pidevalt, we love burpees! Mind over body! Repeat! Repeat!!
Nii me seal siis ripiitisime neid ja paljusid muid fraase. Saan aru, et see peab rühmavaimu tugevdama, aga ikkagi on see mulle natuke võõras. Äkki harjun, kui veel mõnesse trenni lähen.
Veel üks näide rühmavaimust. Meiega oli ka üks väga suur mees - usun, et üle 150 kilone. Üks harjutus oli "käru" - teate küll, üks paariline on maas, käed kätekõverduse asendis, teine paariline hoiab jalgadest ja esimene siis kõnnib kätel finišisse. Selle suure mehe jalgu hoidsid kolm meest, sest üksinda lihtsalt ei jõudnud. Mees ise ei suutnud end kätel hoida, vaid sõna tõsises mõttes roomas finiši poole. Kõik teised olid juba üle joone, aga ta ei andnud alla, vaid roomas ja roomas ja roomas. Te ei kujuta ette seda meeletut kaasaelamist, ja selles polnud mitte midagi halvustavat või põlastavat, nagu võib-olla arvata võiks. Inimesed olid nagu hullumas, kui see mees üleni mudasena finiši poole rühkis ja kui üle joone tuli, võeti ta meeletu kisaga vastu. Selline emotsioon!
Pärast paaritunnist drilli kutsuti kõik veel Roadrunnersi spordipoodi, kus jagati tasuta õlut ja snäkke ja loositi välja kaks paari tosse ja paar tasuta pääset järgmistele Sparta võistlustele.
Kahjuks õnn ei naeratanud. Kuigi me täna veel mudas ei maadelnud ega üle okastraadi ei hüpanud, nagu võistlustel tehakse ja seega päris õiget kogemust spartandusest ei saanud, siis mine tea, äkki tahan mõne võistluse ära proovida.
Mulle meeldivad sellised asjad, kus saab ennast päriselt liikuma panna, joosta, hüpata, liigutada. Jõusaalis kakssada korda triitsepsit ja nelisada korda biitsepsit peale teha on lihtsalt nii palju igavam.
Kodus tuli uni peale.. Niisiis tšillisin pool päeva Netflixi seltsis ja jätkasin sportlikult - vaatasin Desert Runnersi filmi. Laisklesin (nagu üks korralik spartalane iialgi ei teinud).
Siit saate vaadata, kuidas üks Sparta võistlus välja näeb. Kas pole vinge?
Ja et liiga palju lebotamist ei saaks, käisime õhtul veel väikesel rattasõidul ja jalutamas. Hellooo, San Francisco teisel pool lahte!
Mõnusat pühapäeva!
Ma pole spartat kunagi proovinud, aga kui eile netis surfides laupäeva hommikuks mõnusat trenni otsisin, leidsin nende ühistrenni. Pärast eelmisele nädalale sarnast sisevõitlust panin nime kirja. Ega ma päris täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab. Kuid lõpuks me mudas me ei roomanud ega treeningkaaslaste pihta odasid ei loopinud.
Kell pool kaheksa olin toimumiskohas, Roadrunnersi spordipoe juures kohal. Seal anti meile kõigile spartalase särgid selga ja jooksutati suurele muruplatsile, kus ühistrenn toimuma pidi. Enne küsiti veel, mis mu meeskonna number on. Mis meeskonna? Ma pole mingis meeskonnas. Siis tuli välja, et kõik need inimesed, keda lõpuks oli kohal umbes kakssada, valmistuvad mõneks Sparta meeskonnavõistluseks - kas sprindiks (3 miili ja vähemalt 15 takistust), keskmise pikkusega võistluseks ehk Superiks (8 miili ja vähemalt 20 takistust) või pikaks võistluseks ehk Beastiks (vähemalt 12 miili ja vähemalt 25 takistust rajal).
Mina aga olin lihtsalt trenni tulnud, asjast midagi teadmata...
Aga polnud hullu, hakkasime pihta. Kaks tunni jooksul tegime sadu hampelmannihüppeid, kümneid kükke, kätekõverdusi, millest osa, muide, fingertips pushups ehk sõrmeotste peal tehtavad kätekõverdused - minu jaoks esimest korda elus, jooksime mõned kilomeetrid, tegime minuteid põlve- ja sääretõstejookse ning palju burpeesid. Jes, burpeed! Ma olin neid juba eile 150 tükki teinud, täna veel 80. Kõige raskem osa oli ehk roomamine, ka seda sai mõnedkümned meetrid tehud.
Iseenesest ei olnud trennis kuigi palju mulle uut - just neidsamu asju teen ma ka oma trennides väga palju. Ainult et enamasti ei tee ma ei tee neid kaks tundi järjest. Pikast kestvusest hoolimata ei olnud trenn ehk nii intensiivne, nii et pidasin kenasti vastu. Aga mõned inimesed mu ümber olid küll päris jahmunud ja täiesti täiesti kutud.
Siin on ühisvaim sellistel ühistreeningutel super tugev. Ja seda rõhutatakse, pannes inimesi näiteks mingeid sõnu või fraase kordama, koos karjuma. Minu jaoks on see natuke kummaline ja meenutab sõjaväge (nagu ma oleks sõjaväes käinud). Näiteks kolm treenerit röökisid pidevalt, we love burpees! Mind over body! Repeat! Repeat!!
Nii me seal siis ripiitisime neid ja paljusid muid fraase. Saan aru, et see peab rühmavaimu tugevdama, aga ikkagi on see mulle natuke võõras. Äkki harjun, kui veel mõnesse trenni lähen.
Veel üks näide rühmavaimust. Meiega oli ka üks väga suur mees - usun, et üle 150 kilone. Üks harjutus oli "käru" - teate küll, üks paariline on maas, käed kätekõverduse asendis, teine paariline hoiab jalgadest ja esimene siis kõnnib kätel finišisse. Selle suure mehe jalgu hoidsid kolm meest, sest üksinda lihtsalt ei jõudnud. Mees ise ei suutnud end kätel hoida, vaid sõna tõsises mõttes roomas finiši poole. Kõik teised olid juba üle joone, aga ta ei andnud alla, vaid roomas ja roomas ja roomas. Te ei kujuta ette seda meeletut kaasaelamist, ja selles polnud mitte midagi halvustavat või põlastavat, nagu võib-olla arvata võiks. Inimesed olid nagu hullumas, kui see mees üleni mudasena finiši poole rühkis ja kui üle joone tuli, võeti ta meeletu kisaga vastu. Selline emotsioon!
Pärast paaritunnist drilli kutsuti kõik veel Roadrunnersi spordipoodi, kus jagati tasuta õlut ja snäkke ja loositi välja kaks paari tosse ja paar tasuta pääset järgmistele Sparta võistlustele.
Kahjuks õnn ei naeratanud. Kuigi me täna veel mudas ei maadelnud ega üle okastraadi ei hüpanud, nagu võistlustel tehakse ja seega päris õiget kogemust spartandusest ei saanud, siis mine tea, äkki tahan mõne võistluse ära proovida.
Mulle meeldivad sellised asjad, kus saab ennast päriselt liikuma panna, joosta, hüpata, liigutada. Jõusaalis kakssada korda triitsepsit ja nelisada korda biitsepsit peale teha on lihtsalt nii palju igavam.
Kodus tuli uni peale.. Niisiis tšillisin pool päeva Netflixi seltsis ja jätkasin sportlikult - vaatasin Desert Runnersi filmi. Laisklesin (nagu üks korralik spartalane iialgi ei teinud).
Siit saate vaadata, kuidas üks Sparta võistlus välja näeb. Kas pole vinge?
Ja et liiga palju lebotamist ei saaks, käisime õhtul veel väikesel rattasõidul ja jalutamas. Hellooo, San Francisco teisel pool lahte!
Mõnusat pühapäeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar