Tere!
Niimoodi inimesi hirmutades liigun ma linna vahel ringi. Mis teha, tuuli oli kõva ja nii tuli rattakiivrile kapuuts peale tõmmata, kui täna Costcos oma toiduvarusid šoppamas käisime. Vuntsidele mõistlikku seletust pole, aga mis teha, kui ma lihtsalt olen selline.
Korra nädalas võtame Costco tripi ette, ostame kuhja asju, sõidame ratastega enda ja kaasliiklejate tervist ohtu pannes, sajakilosed kotid seljas / kaelas / üle õla, koju. Ühel õnnelikul päeval tuleme võib-olla lausa oma autoga, aga sinnani on veel aega, seni harrastame ekstreemsporti.
Varsti juba neljapäev käes, aga mina pole ikka veel pühapäevast kirjutanud. Töötu elu on jube kiire.
Mu tutvusringkond on siin suhteliselt pisike ja enamasti piirdub mu live elu ehk elu väljaspool netti ainult ühe tüübiga suheldes. Et seda ringi natuke laiendada, otsisin meetup.com lehelt välja ühe jooksugrupi. Neil pidi pühapäeva hommikul ühisjooks olema.
Olen tõeline sotsiaalne äpu. Ma võin siin netiavarustes ja ajakirjanduses lobiseda nii mis jaksan, aga reaalne elu on teine asi. Ma lihtsalt ei saa vahel inimestega suheldud. Eriti võõrastega. Nii ma siis vahtisin laupäeval arvutiekraani ja otsisin põhjendusi, MIKS MA EI SAA pühapäeval selle grupiga jooksma minna.
Ühest küljest nagu tahtsin, aga siis tuli jälle see ma-ei-tea-ma-ikka-ei-tunne-kedagi-bla-bla-bla peale. Nii ma siin ohkisin ja vigisesin, kuni H ütles lõpuks, et ma pean minema. Kuulasin sõna.
Teate kui tore oli. Meid oli kokku 16 naist. Jagunesime gruppidesse vastavalt sellele, kui pikalt või kui kaugele keegi joosta tahtis. Mina arvasin, et jooksen nii 60 minutit, kauem ei viitsi. Kui aga minema saime, olid jalad kerged ja jutt jooksis kõigi viie minu rühma naisega nii hästi, et aeg ja kilomeetrid lihtsalt lendasid.
Kavatsesime joosta ühes suunas ja siis tagasi. Nemad plaanisid 9 miili joosta (u 15 km), mina aga pole sel aastal nii pikalt jooksnudki, seega arvasin, et pööran juba 3.5 miili pealt tagasi. Kui aga sinnani jõudsime, oli tuju nii hea ja peaaegu et tiivad seljas, nii et 4.5 miili polnud mingi probleem.
Ka teised 4.5 miili läksid toredalt. Üksi oleks ma ennast ikka kõvasti motiveerima pidanud, et kell 8 hommikul suhteliselt kõledas ja hallis ilmas 15 km joosta. Aga heas seltskonnas oli asi hoopis teine. Pole vaja küsidagi, kas ma olin rahul, et H mind välja ajas!
Pärast jõime veel teed ja arutasime, millal järgmine kord jookseme.
Kui lõpuks kell 11 koju jõudsin, oli hr ennast äsja voodist välja ajanud. Plaanisime minna San Franciscosse, kus peeti Cherry Blossomi ehk Kirsiõie festivali.
Cherry Blossomi festival on suurimaid Aasia kultuuriüritusi siin Californias. Eriti keskendutakse siin Jaapani kultuurile. Festivalile minek oli tegelikult minu idee. H pole eriline Jaapani kultuuri fänn, pigem iroonitseb ja ilgub jaapanlaste kallal pidevalt. Tema arust on nende kombed ja inimesed ise natuke.. kiiksuga :D
Kohale jõudsime Jaapani rahvatantsude ajaks.
Igal aastal valitakse festivali kuninganna, kes peab terve järgmise aasta Aasia kultuuri edendamise ja promomisega tegelema. Sel aastal valiti kuningannaks Kelli-nimeline neiu.
Festivalil käis ringi hästi palju multifilmikangelasteks riietunud noori. Multikad on üks asi, mille järgi jaapanlased hullud on. Teine on Hello Kitty. Noored poisidki käivad Hello Kitty kotikestega ringi... Neid multikategelasteks maskeerunud noori jaapanlasi ja ameeriklasi oli seal küll nii koomilisi ja kiiksuga, et ilmselt jäin mõnda lausa suu lahti vahtima. Paraku ei saanud ma kellelegi kaamerasilma ette, kuidas sa ikka kedagi nii fotokaga ründad.
Aga selliseid juukseid tahaks ma küll..
Veel sai festivalil näiteks oma nime jaapani tähtedega kirjutada lasta.
Ning origamisid vaadata. Origami on paberist voltimise kunst. Need vidinad siin on kõik paberist tehtud!
Astusime läbi ka paarist butiigist. Ostsime endale mõlemad päris oma söömispulgad. Kui nüüd keegi sushit ka teeks.
Siis viis H mu siinsamas japantownis, kohe festivali kõrvaltänavas asuva maja juurde. Selles majas sündis ja kasvasid ta isa ja onu, enne kui Hawaiile kolisid.
Rahvast ja melu oli sellel üritusel nii palju, et paar tundi oli täiesti piisav, et kõigest korralikult ära väsida. Nälg tuli ka kallale ja kus mujal seda lahendada kui jaapani restoranis.
Nüüd aga olen ma nii väsinud, et arvuti taga vajub üks silm juba kinni. Lõpetan, olge teie tublid. Nädalalõpp läheneb, tööinimesed!
Niimoodi inimesi hirmutades liigun ma linna vahel ringi. Mis teha, tuuli oli kõva ja nii tuli rattakiivrile kapuuts peale tõmmata, kui täna Costcos oma toiduvarusid šoppamas käisime. Vuntsidele mõistlikku seletust pole, aga mis teha, kui ma lihtsalt olen selline.
Varsti juba neljapäev käes, aga mina pole ikka veel pühapäevast kirjutanud. Töötu elu on jube kiire.
Mu tutvusringkond on siin suhteliselt pisike ja enamasti piirdub mu live elu ehk elu väljaspool netti ainult ühe tüübiga suheldes. Et seda ringi natuke laiendada, otsisin meetup.com lehelt välja ühe jooksugrupi. Neil pidi pühapäeva hommikul ühisjooks olema.
Olen tõeline sotsiaalne äpu. Ma võin siin netiavarustes ja ajakirjanduses lobiseda nii mis jaksan, aga reaalne elu on teine asi. Ma lihtsalt ei saa vahel inimestega suheldud. Eriti võõrastega. Nii ma siis vahtisin laupäeval arvutiekraani ja otsisin põhjendusi, MIKS MA EI SAA pühapäeval selle grupiga jooksma minna.
Ühest küljest nagu tahtsin, aga siis tuli jälle see ma-ei-tea-ma-ikka-ei-tunne-kedagi-bla-bla-bla peale. Nii ma siin ohkisin ja vigisesin, kuni H ütles lõpuks, et ma pean minema. Kuulasin sõna.
Teate kui tore oli. Meid oli kokku 16 naist. Jagunesime gruppidesse vastavalt sellele, kui pikalt või kui kaugele keegi joosta tahtis. Mina arvasin, et jooksen nii 60 minutit, kauem ei viitsi. Kui aga minema saime, olid jalad kerged ja jutt jooksis kõigi viie minu rühma naisega nii hästi, et aeg ja kilomeetrid lihtsalt lendasid.
Kavatsesime joosta ühes suunas ja siis tagasi. Nemad plaanisid 9 miili joosta (u 15 km), mina aga pole sel aastal nii pikalt jooksnudki, seega arvasin, et pööran juba 3.5 miili pealt tagasi. Kui aga sinnani jõudsime, oli tuju nii hea ja peaaegu et tiivad seljas, nii et 4.5 miili polnud mingi probleem.
Ka teised 4.5 miili läksid toredalt. Üksi oleks ma ennast ikka kõvasti motiveerima pidanud, et kell 8 hommikul suhteliselt kõledas ja hallis ilmas 15 km joosta. Aga heas seltskonnas oli asi hoopis teine. Pole vaja küsidagi, kas ma olin rahul, et H mind välja ajas!
Pärast jõime veel teed ja arutasime, millal järgmine kord jookseme.
Kui lõpuks kell 11 koju jõudsin, oli hr ennast äsja voodist välja ajanud. Plaanisime minna San Franciscosse, kus peeti Cherry Blossomi ehk Kirsiõie festivali.
Cherry Blossomi festival on suurimaid Aasia kultuuriüritusi siin Californias. Eriti keskendutakse siin Jaapani kultuurile. Festivalile minek oli tegelikult minu idee. H pole eriline Jaapani kultuuri fänn, pigem iroonitseb ja ilgub jaapanlaste kallal pidevalt. Tema arust on nende kombed ja inimesed ise natuke.. kiiksuga :D
Kohale jõudsime Jaapani rahvatantsude ajaks.
Igal aastal valitakse festivali kuninganna, kes peab terve järgmise aasta Aasia kultuuri edendamise ja promomisega tegelema. Sel aastal valiti kuningannaks Kelli-nimeline neiu.
Festivalil käis ringi hästi palju multifilmikangelasteks riietunud noori. Multikad on üks asi, mille järgi jaapanlased hullud on. Teine on Hello Kitty. Noored poisidki käivad Hello Kitty kotikestega ringi... Neid multikategelasteks maskeerunud noori jaapanlasi ja ameeriklasi oli seal küll nii koomilisi ja kiiksuga, et ilmselt jäin mõnda lausa suu lahti vahtima. Paraku ei saanud ma kellelegi kaamerasilma ette, kuidas sa ikka kedagi nii fotokaga ründad.
Aga selliseid juukseid tahaks ma küll..
Veel sai festivalil näiteks oma nime jaapani tähtedega kirjutada lasta.
Ning origamisid vaadata. Origami on paberist voltimise kunst. Need vidinad siin on kõik paberist tehtud!
Astusime läbi ka paarist butiigist. Ostsime endale mõlemad päris oma söömispulgad. Kui nüüd keegi sushit ka teeks.
Siis viis H mu siinsamas japantownis, kohe festivali kõrvaltänavas asuva maja juurde. Selles majas sündis ja kasvasid ta isa ja onu, enne kui Hawaiile kolisid.
Rahvast ja melu oli sellel üritusel nii palju, et paar tundi oli täiesti piisav, et kõigest korralikult ära väsida. Nälg tuli ka kallale ja kus mujal seda lahendada kui jaapani restoranis.
Nüüd aga olen ma nii väsinud, et arvuti taga vajub üks silm juba kinni. Lõpetan, olge teie tublid. Nädalalõpp läheneb, tööinimesed!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar