Pühapäev oli üks igati lahe päev. Või tegelikult, on veel siiani, sest kell on pool kaksteist õhtul.
Hommik algas väga varakult. Kell 6.15 olid luugid lahti ja pärast kohustuslikku Instagrami tšekkimist ja enesega võitlust lähen-trenni-ei-lähe, mis võttis peagi kuju lähen-KOHE-trenni või lähen-HILJEM-trenni, ajasin ennast voodist välja. Mis seal ikka lage vahtida.
Eilne spartatrenn oma takistuste ja roomamistega oli vinge, nii et mõte tavalisel tasasel asfaldil sörkimisest tundus pärast seda lihtlabaselt igav. Otsustasin, et lähen uurin, missugune meie lähim loodusrada, Wildcat Canyon Regional Park välja näeb. Seal pidi olema natuke rohkem maastikku ja erinevaid krossiradu.
Parki jooksmine tähendas aga ikkagi poolt tundi asfaldi tallamist. Kohale jõudes jooksin veel pool tundi krossisemat maastikku, võttes päris karme tõuse ja laskumisi ning nautides imeilusaid vaateid.
Kell 7.30 hommikupäikesega koos õues joosta - no on ikka ilus küll. Koju tagasi jõudes olin jooksnud poolteist tundi, aga kuna rada oli väga mägine, siis kilomeetreid tuli kokku vaid 12.5.
Koju jõudes otsustasime, et kuna eile munesime oma päeva kodus passides maha, siis täna läheme linna. Suurlinna. Viskame muru peale pikali, võtame võib-olla väikese veini seltsi. Minul oli üks raamat lugeda, H pidi töö jaoks miskeid videosid vaatama. Mõeldud ja tehtud.
Bussi oodates tuli aega parajaks teha.
Igal pühapäeval kuni novembrikuuni välja peetakse Presidio pargis piknikku. DJ keerutab plaate ja pargis on kümneid ja kümneid toiduputkasid, kust on võimalik street foodi osta.
Väga mõnus oli. Lugesime, võtsime päikest, sõime ja jõime veini ja tegelesime inimvaatlusega.
Kuigi varjasin oma nägu terve päeva nokamütsi alla (nokamüts on mu uus trend nüüd, elus esimest korda vist), on mu põsed ja nina lahedalt ära põlenud...
Kuidas teil päikesega lood on?
Hommik algas väga varakult. Kell 6.15 olid luugid lahti ja pärast kohustuslikku Instagrami tšekkimist ja enesega võitlust lähen-trenni-ei-lähe, mis võttis peagi kuju lähen-KOHE-trenni või lähen-HILJEM-trenni, ajasin ennast voodist välja. Mis seal ikka lage vahtida.
Eilne spartatrenn oma takistuste ja roomamistega oli vinge, nii et mõte tavalisel tasasel asfaldil sörkimisest tundus pärast seda lihtlabaselt igav. Otsustasin, et lähen uurin, missugune meie lähim loodusrada, Wildcat Canyon Regional Park välja näeb. Seal pidi olema natuke rohkem maastikku ja erinevaid krossiradu.
Parki jooksmine tähendas aga ikkagi poolt tundi asfaldi tallamist. Kohale jõudes jooksin veel pool tundi krossisemat maastikku, võttes päris karme tõuse ja laskumisi ning nautides imeilusaid vaateid.
Kell 7.30 hommikupäikesega koos õues joosta - no on ikka ilus küll. Koju tagasi jõudes olin jooksnud poolteist tundi, aga kuna rada oli väga mägine, siis kilomeetreid tuli kokku vaid 12.5.
Koju jõudes otsustasime, et kuna eile munesime oma päeva kodus passides maha, siis täna läheme linna. Suurlinna. Viskame muru peale pikali, võtame võib-olla väikese veini seltsi. Minul oli üks raamat lugeda, H pidi töö jaoks miskeid videosid vaatama. Mõeldud ja tehtud.
Bussi oodates tuli aega parajaks teha.
Igal pühapäeval kuni novembrikuuni välja peetakse Presidio pargis piknikku. DJ keerutab plaate ja pargis on kümneid ja kümneid toiduputkasid, kust on võimalik street foodi osta.
Väga mõnus oli. Lugesime, võtsime päikest, sõime ja jõime veini ja tegelesime inimvaatlusega.
Kuigi varjasin oma nägu terve päeva nokamütsi alla (nokamüts on mu uus trend nüüd, elus esimest korda vist), on mu põsed ja nina lahedalt ära põlenud...
Kuidas teil päikesega lood on?
2 kommentaari:
Nädalavahetusel päikest Otepääle jagus. Dermomeeter näitas isegi 20°C! :)
Lahe! Kevad ei jää taevasse :)
Postita kommentaar