Tere!
Põgenesime külma eest Starbucksi (või Starbuttsi, nagu seda omavahel kutsume). Külma eest? Jah, õigesti lugesite. Mu sooja ilmaga praalimine hakkab kätte maksma, nii et eile keeras siin ilm pilviseks ja kõledaks. Kui meil on ka päikeselistel hommikutel toas jahe, siis eile oli lausa nii külm, et ei tahtnud teki altki välja tulla. Starbuttsis on soojem, täna põgenesime siia.
Kõledusest hoolimata vinnasin eile hommikul oma kere siiski üle voodiääre ning ajasin jooksuriided selga. Klapid kõrva, Balanced Bites käima, telefon näppu ja jooksma. Ja siis hakkas muidugi tibutama. Ära hellitatud nagu ma siin Californias olen, mõtlesin, kas peaks otsa ringi keerama ja koju tagasi minema, MÄRJAKS SAAB JU. Siis sain aga ise ka aru, et Eestis või Soomes oleks ma selle väikse sabina peale mõelnud, et näed kui hea, et padukat ei tule, saan oma jooksu ära teha! Oleneb vaatenurgast. Klaas on pooltühi või pooltäis. Otsustasin, et pooltäis. Nii et jooksin edasi ning sain oma kümneka ringi ikka tehtud, isegi ära ei sulanud.
Ülejäänud päeva olime väga kodused. Nädala alguses oli plaan, et nädalavahetusel teeme ära oma Santa Cruzis täitmata jäänud missiooni, aga no mitte kuidagi ei vedanud õue. Jääb see lukk jälle paremat aega ootama. Niisiis istusime jälle ninapidi oma arvutites, kumbki oma asjade kallal nokitsedes.
Teate, kui keeruline asi on oma igasugustel kontodel nime muutmine. Mõtleks, et klõps ja valmis, aga ei. Uue meilipostkasti loomine, kirjade ja kontaktide sinna teisaldamine, Google Hangoutsi ja Google Voice'i seadistamine jne pole minu blondi pea jaoks. Õnneks on siin üks brünett pea, aga ka sellele on ka nende katsumuste käigus paar halli karva juurde kasvanud. Kõige hullem asi on telefon. H on veendunud, et Android on üks igavene jama ja tuleks maailmast ära hävitada (okei väike liialdus). Hea veel, et mul Windowsi pole, sest kui ta ka sellega tegelema peaks, oleks mu arvuti ilmselt aknast juba välja lennanud.
Inimeste sõbralikkus avaldab siin endiselt muljet ja tekitab imestust ja vahel kohmetust. Klišeed stiilis "issand kui sõbralikud siin kõik on" ei avalda teile seal kellelegi kindlasti enam mingit muljet, vaid ilmselt on kõik seda meelt, et eks see üks ameerikalik jama ja meelitamine ole. Aga mis teha, mulle meeldib - sõbralikkus on nakkav. Rohkem rõõmsust ja avatust ei teeks ka meie inimestele paha, sellest võib lausa hea enesetunde saada.
Näiteks küsis poe turvamees, kas ma leidsin poest kõik vajaliku ning jäin oma ostukogemusega rahule. Turvamees küsis seda.
Kui poe ees H-d ootasin, astus ligi teine turvamees ja küsis, kas mul on kõik korras, miks ma nii nõutult seisan seal. Mis?
Praegu Starbuttsis istudes tuli üks vanem härra minu laua juurde ja küsis, kas ma väga pahandan, kui ta oma paberipaki mu lauale toetab, sest kõik teised lauad on kinni. Kui vastasin, et mitte üldse, küsis ta, kas võib mulle mu lahkuse eest tüki kooki osta. Ei, ta ei olnud "kommionu", vaid päris tõsiselt tahtis mind tänada. Kui pärast üks laud vabanes, tänas ka mind veelkora mu piiritu lahkuse eest, enne kui oma kraamiga sinna siirdus.
Aga kui selles riietuses vannitoatarvete poodi ilmusin, küsis müüja minult, mis haigusi ma ravida oskan.
Põgenesime külma eest Starbucksi (või Starbuttsi, nagu seda omavahel kutsume). Külma eest? Jah, õigesti lugesite. Mu sooja ilmaga praalimine hakkab kätte maksma, nii et eile keeras siin ilm pilviseks ja kõledaks. Kui meil on ka päikeselistel hommikutel toas jahe, siis eile oli lausa nii külm, et ei tahtnud teki altki välja tulla. Starbuttsis on soojem, täna põgenesime siia.
Kõledusest hoolimata vinnasin eile hommikul oma kere siiski üle voodiääre ning ajasin jooksuriided selga. Klapid kõrva, Balanced Bites käima, telefon näppu ja jooksma. Ja siis hakkas muidugi tibutama. Ära hellitatud nagu ma siin Californias olen, mõtlesin, kas peaks otsa ringi keerama ja koju tagasi minema, MÄRJAKS SAAB JU. Siis sain aga ise ka aru, et Eestis või Soomes oleks ma selle väikse sabina peale mõelnud, et näed kui hea, et padukat ei tule, saan oma jooksu ära teha! Oleneb vaatenurgast. Klaas on pooltühi või pooltäis. Otsustasin, et pooltäis. Nii et jooksin edasi ning sain oma kümneka ringi ikka tehtud, isegi ära ei sulanud.
Ülejäänud päeva olime väga kodused. Nädala alguses oli plaan, et nädalavahetusel teeme ära oma Santa Cruzis täitmata jäänud missiooni, aga no mitte kuidagi ei vedanud õue. Jääb see lukk jälle paremat aega ootama. Niisiis istusime jälle ninapidi oma arvutites, kumbki oma asjade kallal nokitsedes.
Teate, kui keeruline asi on oma igasugustel kontodel nime muutmine. Mõtleks, et klõps ja valmis, aga ei. Uue meilipostkasti loomine, kirjade ja kontaktide sinna teisaldamine, Google Hangoutsi ja Google Voice'i seadistamine jne pole minu blondi pea jaoks. Õnneks on siin üks brünett pea, aga ka sellele on ka nende katsumuste käigus paar halli karva juurde kasvanud. Kõige hullem asi on telefon. H on veendunud, et Android on üks igavene jama ja tuleks maailmast ära hävitada (okei väike liialdus). Hea veel, et mul Windowsi pole, sest kui ta ka sellega tegelema peaks, oleks mu arvuti ilmselt aknast juba välja lennanud.
Inimeste sõbralikkus avaldab siin endiselt muljet ja tekitab imestust ja vahel kohmetust. Klišeed stiilis "issand kui sõbralikud siin kõik on" ei avalda teile seal kellelegi kindlasti enam mingit muljet, vaid ilmselt on kõik seda meelt, et eks see üks ameerikalik jama ja meelitamine ole. Aga mis teha, mulle meeldib - sõbralikkus on nakkav. Rohkem rõõmsust ja avatust ei teeks ka meie inimestele paha, sellest võib lausa hea enesetunde saada.
Näiteks küsis poe turvamees, kas ma leidsin poest kõik vajaliku ning jäin oma ostukogemusega rahule. Turvamees küsis seda.
Kui poe ees H-d ootasin, astus ligi teine turvamees ja küsis, kas mul on kõik korras, miks ma nii nõutult seisan seal. Mis?
Praegu Starbuttsis istudes tuli üks vanem härra minu laua juurde ja küsis, kas ma väga pahandan, kui ta oma paberipaki mu lauale toetab, sest kõik teised lauad on kinni. Kui vastasin, et mitte üldse, küsis ta, kas võib mulle mu lahkuse eest tüki kooki osta. Ei, ta ei olnud "kommionu", vaid päris tõsiselt tahtis mind tänada. Kui pärast üks laud vabanes, tänas ka mind veelkora mu piiritu lahkuse eest, enne kui oma kraamiga sinna siirdus.
Aga kui selles riietuses vannitoatarvete poodi ilmusin, küsis müüja minult, mis haigusi ma ravida oskan.
 |
| Kingitus Margot'lt ja Andreilt |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar