Tänane hommik koduukse pealt nähtuna:
Terve möödunud nädalavahetus oli samasugune. Päike kogu aeg väljas ja lausa kõrvetav. Eile kell pool kaheksa õhtul jooksmast tulles hakkas kergelt jahenema ning õhtul prügi välja viies oleks ehk võinud lausa pikad varrukad peale panna...
Laupäeval oli meil täita missioon: viia meie lukk Santa Cruzi ja leida seal sild, mille külge lukk kinnitada ja võti vette visata.
Siin pole selline armastuse lukustamine muide üldse kuigi tavaline asi. H rääkis, et tema nägi midagi sellist esimest korda Eestis käies, tema õde Margot aga polnud sellest midagi kuulnud. Graveerija, kes meie lukule nimed peale nikerdas, küsis kohe, kas ma olen Euroopast. Ta ise oli itaallane ja teadis sellest traditsioonist, kuid ütles, et siin seda traditsiooni tõepoolest ei tunta.
Aga miks just Santa Cruz? Sellepärast, et sinna tegime paar aastat tagasi H-ga oma esimese ühise tripi. Ette rutates ütlen, lukustamise missioon jäi meil täitmata ja lihtsalt sel põhjusel, et me ei leidnud sobivat silda! Kõikide potentsiaalsete sildade varvad olid liiga jämedad, et lukk nende külge kinnitada. Mis seal ikka, viime selle ilmselt San Francisco Golden Gate'i sillale.
Tagasi reisi juurde. Laupäeva hommik algas päris mõnusa trenniga: ("mõnus" ei tähenda siin mitte nautimist, vaid, seda, et trenn oli killer) 10 x 100m sprindid, pärast mida tegin 3x100 kõhulihast. Jooksin oma jalad päris pehmeks, aga ülejäänud päev möödus niikuinii suuremas osas istudes.
Siis tankisime ennast pannkookidest täis ja asusime teele, et Margot ja Andrei ka teele kaasa haarata.
Esimene peatus pidi olema Monterey ning pärast seda Santa Cruz.
Monterey on tuntud oma randade, aga ka suure akvaariumi poolest, kuhu meie eesmärk jõuda oligi. Liiklus oli päris hullumeelne, nii et kohalejõudmine võttis oodatust palju rohkem aega ning vee-elukate vaatamiseks jäi napilt poolteist tundi, enne kui suur bassein kinni pandi.
Selle aja jooksul nägime erinevaid kalu, molluskeid, karpe, vetikaid, koralle...
Pärast pooltteist tundi ookeanielukate vaatamist oli mul millegipärast jube isu mereandide järele. Mõni kaheksajalg oleks eriti hea maitsenud. Niisiis sööma.
Kuna olime oma ajakavast lootusetult maas, pidime mõtte lukk enne päikeseloojangut Santa Cruzi riputada maha matma. Montereyst Santa Cruzi sõitsime kolmveerand tundi ning selle aja jooksul jõudis päike ookeani kukkuda.
Santa Cruz on väga armas linn kohe ookeani ääres. Nagu kirjutasin, siis sinna tegime H-ga ühe oma esimestest ühistest reisidest, hiljem jooksime seal ühe poolmaratoni. Praegu vana blogi lugedes on naljakas, et kirjutasin H-st kui oma "majanaabrist, kes mind kusagile matkale kutsus"... Oh aegu. Ning päris esimest korda käisin selles maalilises linnakeses siis, kui üldse esimest korda Berkeleysse õppima tulin - 2012. aasta oktoobris. Sellest tripist saab kahes osas lugeda siit ja siit. Olen nostalgiauimas ja mu peas kummitab nüüd "Oi aegu ammuseid". Päris tõsiselt kohe.
Pimedusest hoolimata olime kindlad oma plaanis see lukk kusagile silla külge ära paigutada. Et mere äärde jõuda, pidime läbima kuulsa Santa Cruzi Boardwalki, pika ranna äärde ehitatud tänava, kus asub lõbustuspark ning kust võib leida igasugust muud pudipadi. Nätsu ja värvilist traati, vilkuvaid tulesid, undavaid minikasiinomasinaid, kloune, jäätise-, popkorn- ja limonaadimüüjaid, burksi- ja hotdogiputkasid on nii palju, et võtab silme eest mustaks ja kõrvad tummaks.
Muust võin ma südamerahuga mööda kõdida, aga rollercoasteri peal peab minusugune laps alati ära käima. Õnneks on H ka viieaastane nagu mina ja meie rõõmsaks üllatuseks on Margot ja Andrei meile sobivad liivakastikaaslased, nii et lendasime kõik neljakesi karussellile peale.
Vinge oli, aga nagu ikka, natuke lühike sõit! Siiski lõbus, paar korda keerutasime ka üle pea ning mõne korra võtsid järsud laskumised seest mõnusalt õõnsaks.
Lõpuks siis läksime otsima, kuhu see lukk ära toimetada. Ja nagu öeldud, et toimetanudki. Pikk ookeani suubuv kai oli küll reelingutega piiratud, aga nagu kirjutasin, olid kõik postid liiga jämedad või olid nad ebasobiva kujuga. Ükskõik kumb, lõpptulemus oli sama: lukku me posti külge kinnitada ei saanud, sest see lihtsalt ei mahtunud.
Andsime alla ja otsustasime, et viime luku Golden Gate'i sillale. Oleme suhteliselt kindlad, et sinna peaks see sobima. Ja olgu siis San Francisco nii see linn kus me abiellusime kui ka see, kuhu oma luku paneme.
Koju jõudsime alles kell üks öösel ja järgmisel ööl magasin nagu kott. Minul ja uneprobleemid? Kolm korda üle vasaku õla!
Terve möödunud nädalavahetus oli samasugune. Päike kogu aeg väljas ja lausa kõrvetav. Eile kell pool kaheksa õhtul jooksmast tulles hakkas kergelt jahenema ning õhtul prügi välja viies oleks ehk võinud lausa pikad varrukad peale panna...
Laupäeval oli meil täita missioon: viia meie lukk Santa Cruzi ja leida seal sild, mille külge lukk kinnitada ja võti vette visata.
 |
| Sõna "master" me lukule kirjutada ei kavatsenud, aga lukutegija margist me vabaneda ei saanud. |
Siin pole selline armastuse lukustamine muide üldse kuigi tavaline asi. H rääkis, et tema nägi midagi sellist esimest korda Eestis käies, tema õde Margot aga polnud sellest midagi kuulnud. Graveerija, kes meie lukule nimed peale nikerdas, küsis kohe, kas ma olen Euroopast. Ta ise oli itaallane ja teadis sellest traditsioonist, kuid ütles, et siin seda traditsiooni tõepoolest ei tunta.
Aga miks just Santa Cruz? Sellepärast, et sinna tegime paar aastat tagasi H-ga oma esimese ühise tripi. Ette rutates ütlen, lukustamise missioon jäi meil täitmata ja lihtsalt sel põhjusel, et me ei leidnud sobivat silda! Kõikide potentsiaalsete sildade varvad olid liiga jämedad, et lukk nende külge kinnitada. Mis seal ikka, viime selle ilmselt San Francisco Golden Gate'i sillale.
Tagasi reisi juurde. Laupäeva hommik algas päris mõnusa trenniga: ("mõnus" ei tähenda siin mitte nautimist, vaid, seda, et trenn oli killer) 10 x 100m sprindid, pärast mida tegin 3x100 kõhulihast. Jooksin oma jalad päris pehmeks, aga ülejäänud päev möödus niikuinii suuremas osas istudes.
Siis tankisime ennast pannkookidest täis ja asusime teele, et Margot ja Andrei ka teele kaasa haarata.
Esimene peatus pidi olema Monterey ning pärast seda Santa Cruz.
Monterey on tuntud oma randade, aga ka suure akvaariumi poolest, kuhu meie eesmärk jõuda oligi. Liiklus oli päris hullumeelne, nii et kohalejõudmine võttis oodatust palju rohkem aega ning vee-elukate vaatamiseks jäi napilt poolteist tundi, enne kui suur bassein kinni pandi.
Selle aja jooksul nägime erinevaid kalu, molluskeid, karpe, vetikaid, koralle...
 |
| Esimesel pildil täitsa meie kilud. Kolmandal tuunikala, kes ilmselgelt toidupuuduse üleakvaariumis ei kurda. |
 |
| Meduusid |
Kuna olime oma ajakavast lootusetult maas, pidime mõtte lukk enne päikeseloojangut Santa Cruzi riputada maha matma. Montereyst Santa Cruzi sõitsime kolmveerand tundi ning selle aja jooksul jõudis päike ookeani kukkuda.
Santa Cruz on väga armas linn kohe ookeani ääres. Nagu kirjutasin, siis sinna tegime H-ga ühe oma esimestest ühistest reisidest, hiljem jooksime seal ühe poolmaratoni. Praegu vana blogi lugedes on naljakas, et kirjutasin H-st kui oma "majanaabrist, kes mind kusagile matkale kutsus"... Oh aegu. Ning päris esimest korda käisin selles maalilises linnakeses siis, kui üldse esimest korda Berkeleysse õppima tulin - 2012. aasta oktoobris. Sellest tripist saab kahes osas lugeda siit ja siit. Olen nostalgiauimas ja mu peas kummitab nüüd "Oi aegu ammuseid". Päris tõsiselt kohe.
Pimedusest hoolimata olime kindlad oma plaanis see lukk kusagile silla külge ära paigutada. Et mere äärde jõuda, pidime läbima kuulsa Santa Cruzi Boardwalki, pika ranna äärde ehitatud tänava, kus asub lõbustuspark ning kust võib leida igasugust muud pudipadi. Nätsu ja värvilist traati, vilkuvaid tulesid, undavaid minikasiinomasinaid, kloune, jäätise-, popkorn- ja limonaadimüüjaid, burksi- ja hotdogiputkasid on nii palju, et võtab silme eest mustaks ja kõrvad tummaks.
Muust võin ma südamerahuga mööda kõdida, aga rollercoasteri peal peab minusugune laps alati ära käima. Õnneks on H ka viieaastane nagu mina ja meie rõõmsaks üllatuseks on Margot ja Andrei meile sobivad liivakastikaaslased, nii et lendasime kõik neljakesi karussellile peale.
Vinge oli, aga nagu ikka, natuke lühike sõit! Siiski lõbus, paar korda keerutasime ka üle pea ning mõne korra võtsid järsud laskumised seest mõnusalt õõnsaks.
Lõpuks siis läksime otsima, kuhu see lukk ära toimetada. Ja nagu öeldud, et toimetanudki. Pikk ookeani suubuv kai oli küll reelingutega piiratud, aga nagu kirjutasin, olid kõik postid liiga jämedad või olid nad ebasobiva kujuga. Ükskõik kumb, lõpptulemus oli sama: lukku me posti külge kinnitada ei saanud, sest see lihtsalt ei mahtunud.
Andsime alla ja otsustasime, et viime luku Golden Gate'i sillale. Oleme suhteliselt kindlad, et sinna peaks see sobima. Ja olgu siis San Francisco nii see linn kus me abiellusime kui ka see, kuhu oma luku paneme.
Koju jõudsime alles kell üks öösel ja järgmisel ööl magasin nagu kott. Minul ja uneprobleemid? Kolm korda üle vasaku õla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar