Tere pühapäeva hommikust teile!
Enne kui muu jutuga alustan, teeme kõige tähtsamad asjad selgeks: siit tulevad sünnipäevaõnnitlused armsale Liisule!
Tere tulemast kolmekümneste klubisse, Liis!
Liis on mu kõige pikaaegsem ja kõige parem sõbranna. Juba lasteaiast saadik oleme igasugu asju koos teinud. Käisime koos lasteaias, koolis, muusikakoolis, ülikoolis, oleme korterit jaganud ja isegi kolisime mõlemad samasse riiki väljaspool Eestit.
Oleme palju jooksnud ja suusatanud, peol käinud, tantsinud, veini joonud, lobisenud (jah--- lobisenud, ma ei tea paremat inimest, kellega lobiseda). Nimekiri jätkub.
Temalt saan alati nõu nii hingeliste (ta on hea kuulaja+nõuandja) kui ka füüsiliste hädade puhul (tasuta füsiotreapeudi nõu on alati saadaval). Ja ta on enesekindel, tark ja ilus!
Palju õnne, Liis!
Eile oli mõnes mõttes väga tuim päev. Teen praegu ühte soome keele õppematerjali, mis on mõeldud meditsiiniala tudengitele. Õigupoolest olid materjalid juba ammu valmis, tekstid linti loetud ja slaidid koostatud, aga kui tekste ja slaide omavahel kokku hakkasime panema, tekkisid tehnilised hädad. Neid slaide ma kasutada ei saanud, vaid pidin uued meisterdama.
Ja sellega ma eile praktiliselt terve päeva tegelesingi, Photoshopi abiga. Minu meelest pole PS maailma kõige loogilisem programm ning isegi H, kes teab mistahes programmidest minu arvates kõike, arvab sama. Aga kui asja käppa sain, läks kõik palju lihtsamaks ning siis oli teha vaid tuim töö: copy-paste valmistehtud wordi failidest Photoshoppi.
Hea ajudeta töö! Töötad nagu masin. Üks kopi, üks peist. Teine kopi, teine peist. Kolmas kopi, kolmas peist. Nii umbes 2946 slaidi (miinus väike liialdus. võib-olla). Viimased lõpetasin täna päeval.
Jõudsin kolm pikka Lift Like a Girl'i podcasti ära kuulata. Soovitan seda podcasti soojalt, kui jõusaalitrenn ja üldse tervislikud eluviisid huvitavad.
Pärast teab kui mitut tundi aju ja keha halvavat tööd oli hea pool tundi rattaga koju sõita (käisime vahelduse mõttes Berekeleys tööd tegemas).
Täna aga alustasime H-ga oma päeva joogaga!
Liiga ammu pole ma joogas käinud. Õnneks polnud tänane trenn liiga raske, kuid oma vormi suhtes midagi hõisata ka polnud. Pikkade asendite hoidmine võttis jalad ikka päris korralikult läbi. Tuleb rajale tagasi saada.
Koduperenaise rõõmudest veel. Uskumatu, kui hästi meie korteriühistu (ma arvan, et nii peaks ütlema?) toimib. Algusest peale on meie vannitoa kraanist ainult hädavaevu vett nirisenud, mis teeb pesemise muidugi suhteliselt keeruliseks. Teiseks, neljast pliidirauast töötas ainult üks. Ahi aga töötas see-eest kõvama võimsusega kui vaja. Näiteks kui oli vaja temperatuur 400F peale sättida, siis tundus, et alguses see õnnestuski, aga pärast umbes kümmet minutit oleks temperatuur nagu iseenesest 800-ni tõusnud. See tõi kaasa paar väga suitsust kokkamiskogemust ning suitsuanduri laest lahtiühendamise, sest me ei viitsinud ülepäeviti naabreid ärritada.
H oli esimehega ühenduse võtmist mitu korda edasi lükanud, arvates, et see toob kaasa palju mässamist ja seletamist ja kulusid ja jumalteabmisasjuveel. Aga ära tuli see teha.
Piisas sellest, et korteriühistu esimehe postkasti väike kiri poetada ning järgmisel päeval olid mu ukse taga kaks rõõmsa näoga onu, torutangid käes.
Kraan sai kümne minutiga korda. Lisaks lubasid onud meile homme (st täna, laupäeval) UUE pliidi tuua. Jah, mitte vana ära parandada, vaid uue tuua. Nii oligi. Täna olime napilt trennist koju jõudnud, kui onud juba ukse taga, pliit näpus. Või noh, näpus, jah. Igatahes on pliit nüüd paigas, raha meilt ei tahetud ja esimesed kokkamisedki uue vidinaga tehtud.
Sellised on minu pisikesed rõõmud siin.
Mõnusat nädalavahetuse jätku ja häid munapühi!
Enne kui muu jutuga alustan, teeme kõige tähtsamad asjad selgeks: siit tulevad sünnipäevaõnnitlused armsale Liisule!
Tere tulemast kolmekümneste klubisse, Liis!
Liis on mu kõige pikaaegsem ja kõige parem sõbranna. Juba lasteaiast saadik oleme igasugu asju koos teinud. Käisime koos lasteaias, koolis, muusikakoolis, ülikoolis, oleme korterit jaganud ja isegi kolisime mõlemad samasse riiki väljaspool Eestit.
Oleme palju jooksnud ja suusatanud, peol käinud, tantsinud, veini joonud, lobisenud (jah--- lobisenud, ma ei tea paremat inimest, kellega lobiseda). Nimekiri jätkub.
Temalt saan alati nõu nii hingeliste (ta on hea kuulaja+nõuandja) kui ka füüsiliste hädade puhul (tasuta füsiotreapeudi nõu on alati saadaval). Ja ta on enesekindel, tark ja ilus!
Palju õnne, Liis!
Ja sellega ma eile praktiliselt terve päeva tegelesingi, Photoshopi abiga. Minu meelest pole PS maailma kõige loogilisem programm ning isegi H, kes teab mistahes programmidest minu arvates kõike, arvab sama. Aga kui asja käppa sain, läks kõik palju lihtsamaks ning siis oli teha vaid tuim töö: copy-paste valmistehtud wordi failidest Photoshoppi.
Hea ajudeta töö! Töötad nagu masin. Üks kopi, üks peist. Teine kopi, teine peist. Kolmas kopi, kolmas peist. Nii umbes 2946 slaidi (miinus väike liialdus. võib-olla). Viimased lõpetasin täna päeval.
Jõudsin kolm pikka Lift Like a Girl'i podcasti ära kuulata. Soovitan seda podcasti soojalt, kui jõusaalitrenn ja üldse tervislikud eluviisid huvitavad.
Pärast teab kui mitut tundi aju ja keha halvavat tööd oli hea pool tundi rattaga koju sõita (käisime vahelduse mõttes Berekeleys tööd tegemas).
Täna aga alustasime H-ga oma päeva joogaga!
 |
| Ilmselt elu parim jooga aasta tagasi New Yorgis |
Koduperenaise rõõmudest veel. Uskumatu, kui hästi meie korteriühistu (ma arvan, et nii peaks ütlema?) toimib. Algusest peale on meie vannitoa kraanist ainult hädavaevu vett nirisenud, mis teeb pesemise muidugi suhteliselt keeruliseks. Teiseks, neljast pliidirauast töötas ainult üks. Ahi aga töötas see-eest kõvama võimsusega kui vaja. Näiteks kui oli vaja temperatuur 400F peale sättida, siis tundus, et alguses see õnnestuski, aga pärast umbes kümmet minutit oleks temperatuur nagu iseenesest 800-ni tõusnud. See tõi kaasa paar väga suitsust kokkamiskogemust ning suitsuanduri laest lahtiühendamise, sest me ei viitsinud ülepäeviti naabreid ärritada.
H oli esimehega ühenduse võtmist mitu korda edasi lükanud, arvates, et see toob kaasa palju mässamist ja seletamist ja kulusid ja jumalteabmisasjuveel. Aga ära tuli see teha.
Piisas sellest, et korteriühistu esimehe postkasti väike kiri poetada ning järgmisel päeval olid mu ukse taga kaks rõõmsa näoga onu, torutangid käes.
Kraan sai kümne minutiga korda. Lisaks lubasid onud meile homme (st täna, laupäeval) UUE pliidi tuua. Jah, mitte vana ära parandada, vaid uue tuua. Nii oligi. Täna olime napilt trennist koju jõudnud, kui onud juba ukse taga, pliit näpus. Või noh, näpus, jah. Igatahes on pliit nüüd paigas, raha meilt ei tahetud ja esimesed kokkamisedki uue vidinaga tehtud.
Sellised on minu pisikesed rõõmud siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar