Tere-tere, kuidas läheb?
Mul läheb hästi. Hakkan siinse eluga ära harjuma ja koduümbrus hakkab tuttavaks saama. Ainult paar korda olengi ära eksinud, aga ei midagi tõsist - ennast tundes olen ka palju hullemaks võimeline.
Ärkvel olen küll endiselt liiga vara, aga kell 21 või hiljemalt 22 kukuvad luugid kopsti kinni. Nii et oleme kaasaga jälle oma tavapärases rütmis tagasi, mis magamist puudutab: ikka vahetustega. Kui minul algab öö, siis temal päev ja vastupidi.
Eile hommikul tuletasin endale meelde, kui lahe tegevus on jooksmine. Ohhhhh. 7.30 viskasin tossud jalga ja võtsin suuna Bay Traili poole. Bay Trail on laheäärt mööda kulgev rada, mis mulle juba vanast ajast tuttav, aga kuna rada on väga pikk, siis sellele osale olen harva sattunud. Nagu kirjutasin, siis Berkeley ja El Cerrito on naaberlinnad, ja kui vanasti jooksin Bay Traili Berkeleys, siis nüüd sama tee El Cerrito poolset osa.
Päikesetõusuga joosta on ikka imeline küll. Paraku oli mu telefonil hing väljas, nii et värskete piltidega ma teid täna ei rõõmusta.
Ülejäänud päev oli väga produktiivne. Mul on päris mahukas projekt tõlkida, tegelesin sellega praktiliselt päev otsa, väike paus välja arvata, kui käisin pool tundi rattaga ümbruskonda avastamas.
Siin on majad ehitatud nii, et oma korterist välja minnes astud nagu mööda pikka lahtist koridori ja kõikide elanike aknad ja seega kodude sisu on sulle avatud. Põnev. Ma tean, et soomlased tõmbaks kindlasti paksu katte akna ette - privaatsus! Noh, selles mõttes on ju õige, et meilgi on arvutilaud ja jalgrattad kenasti igale huvilisele näha, kui nad soovima peaks. Aga mis teha. Päev läbi pimedas istuda pole ka kõige ahvatlevam mõte, eriti kui väljas päike paistab. Ja kui seda päikest sisse ei lase, läheb toas päris jahedaks.
Meie naabritest kahe sõnaga. Kohe kõrval elab vanem naljaka habemega aasialasest papi. H nimetab ta kelmikaid näokarvu "hiina habemeks". Ma ei teadnud, et selline asi olemas on. Guugeldage chinese beard ja saate üsna täpse pildi sellest, mida silmas pean. Onu uks on päris tihti lahti ja sealt paistab tuhandeid pisikesi kujukesi, mis kõik kappidele, riiulitele ja laudadele on seatud. Samuti küünlaid ja salapäraseid lambikesi. Põrandal on matid ja padjad. Näeb välja nagu ehedaim meditatsioonipesa. Väga zen.
Tema kõrval aga elab väga häälekas must tüüp, kelle päevi täidab sõpradega koos spordiülekannete vahtimine. Kuidas ma tean? Ma kuulen! Kujutage ette, kümme (või nii mulle vähemalt tundub) musta meest korvpalliülekandele kaasa elamas.
Yeah! Shit! Oh, man! Go get'em! Motherf*****!
Õnneks õhtuks rahunevad nad maha - ilmselt tulevad naised pärast 20-tunnist vahetust kolmandalt töölt koju ja karjatavad tüübid kenasti koju koti peale.
Näed, jälle ma arvasin, et mul polegi midagi öelda, aga läks teisiti. Kui Heidi saja päeva blogipostituste väljakutses kaasa tegin, arvasin ka alati, et mul pole midagi öelda, aga lõpuks oli ka endale üllatav, kui palju seda teksti ikkagi tuli. Huvitav, kas peaks enda järje peal hoidmiseks midagi sarnast uuesti tegema.
Hetkel on reede hommik. Loodan täna oma tõlketööga ühele poole saada ja Tervis Plussi järgmise loo kallal nikerdama hakata. Ja natuke sporti ka teha.
Head nädalavahetust!
Mul läheb hästi. Hakkan siinse eluga ära harjuma ja koduümbrus hakkab tuttavaks saama. Ainult paar korda olengi ära eksinud, aga ei midagi tõsist - ennast tundes olen ka palju hullemaks võimeline.
Ärkvel olen küll endiselt liiga vara, aga kell 21 või hiljemalt 22 kukuvad luugid kopsti kinni. Nii et oleme kaasaga jälle oma tavapärases rütmis tagasi, mis magamist puudutab: ikka vahetustega. Kui minul algab öö, siis temal päev ja vastupidi.
Eile hommikul tuletasin endale meelde, kui lahe tegevus on jooksmine. Ohhhhh. 7.30 viskasin tossud jalga ja võtsin suuna Bay Traili poole. Bay Trail on laheäärt mööda kulgev rada, mis mulle juba vanast ajast tuttav, aga kuna rada on väga pikk, siis sellele osale olen harva sattunud. Nagu kirjutasin, siis Berkeley ja El Cerrito on naaberlinnad, ja kui vanasti jooksin Bay Traili Berkeleys, siis nüüd sama tee El Cerrito poolset osa.
Päikesetõusuga joosta on ikka imeline küll. Paraku oli mu telefonil hing väljas, nii et värskete piltidega ma teid täna ei rõõmusta.
Ülejäänud päev oli väga produktiivne. Mul on päris mahukas projekt tõlkida, tegelesin sellega praktiliselt päev otsa, väike paus välja arvata, kui käisin pool tundi rattaga ümbruskonda avastamas.
Siin on majad ehitatud nii, et oma korterist välja minnes astud nagu mööda pikka lahtist koridori ja kõikide elanike aknad ja seega kodude sisu on sulle avatud. Põnev. Ma tean, et soomlased tõmbaks kindlasti paksu katte akna ette - privaatsus! Noh, selles mõttes on ju õige, et meilgi on arvutilaud ja jalgrattad kenasti igale huvilisele näha, kui nad soovima peaks. Aga mis teha. Päev läbi pimedas istuda pole ka kõige ahvatlevam mõte, eriti kui väljas päike paistab. Ja kui seda päikest sisse ei lase, läheb toas päris jahedaks.
Meie naabritest kahe sõnaga. Kohe kõrval elab vanem naljaka habemega aasialasest papi. H nimetab ta kelmikaid näokarvu "hiina habemeks". Ma ei teadnud, et selline asi olemas on. Guugeldage chinese beard ja saate üsna täpse pildi sellest, mida silmas pean. Onu uks on päris tihti lahti ja sealt paistab tuhandeid pisikesi kujukesi, mis kõik kappidele, riiulitele ja laudadele on seatud. Samuti küünlaid ja salapäraseid lambikesi. Põrandal on matid ja padjad. Näeb välja nagu ehedaim meditatsioonipesa. Väga zen.
Tema kõrval aga elab väga häälekas must tüüp, kelle päevi täidab sõpradega koos spordiülekannete vahtimine. Kuidas ma tean? Ma kuulen! Kujutage ette, kümme (või nii mulle vähemalt tundub) musta meest korvpalliülekandele kaasa elamas.
Yeah! Shit! Oh, man! Go get'em! Motherf*****!
Õnneks õhtuks rahunevad nad maha - ilmselt tulevad naised pärast 20-tunnist vahetust kolmandalt töölt koju ja karjatavad tüübid kenasti koju koti peale.
Näed, jälle ma arvasin, et mul polegi midagi öelda, aga läks teisiti. Kui Heidi saja päeva blogipostituste väljakutses kaasa tegin, arvasin ka alati, et mul pole midagi öelda, aga lõpuks oli ka endale üllatav, kui palju seda teksti ikkagi tuli. Huvitav, kas peaks enda järje peal hoidmiseks midagi sarnast uuesti tegema.
Hetkel on reede hommik. Loodan täna oma tõlketööga ühele poole saada ja Tervis Plussi järgmise loo kallal nikerdama hakata. Ja natuke sporti ka teha.
Head nädalavahetust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar