Hommikust!
Selline vaade hommikul kell 8 meie sisehoovi. Sinine taevas ja päike paistab. Mina ei kurda.
Une üle natuke küll kurdan, sest pärast eilselt koristamismaratoni olin täiesti kutu, aga sellegipoolest magasin vaid kuus tundi, mida jäi ilmselgelt väheseks. Üritasin küll uuesti magama jääda, aga ei midagi. Paar ibukat sisse ja küll see peavalu ka üle läheb...
Eile püüdsin siis kööki puhtaks kraapida. Olin vabatahtlikult nõus selle suure töö enda peale võtma, mis on igati aus, arvestades, kui palju H kodu otsimisel vaeva oli näinud. Ka suurem osa meie shopingutest on tema õlul, pealegi jõudis ta juba enne minu siiatulekut paar suurt ostu ära teha. Näiteks oli mu esimestest muredest endale siin ratas leida, aga hr oli juba meile mõlemale velod hankinud.
Õllepudelid ei kuulu mulle, ausalt.
Köök tahtis tõesti päris kõva kraapimist saada, aga lõpptulemusega võin rahule jääda. Mõtlesin, kui õnnelik mu ema siin oleks, talle nii meeldib koristada ja küürida :) Seekord pidin siiski ise hakkama saama.
Siin on kõik, alates korteritest kuni jalgratasteni, palju vanem ja kulunum kui meil Eestis. Eestis liigituks meie elamine kindlasti vana ja väsinu alla. Isegi köögikapid on lihtsad puust ja tavalise värviga ületõmmatud, mida meie kodudes enam üldjuhul ei leia, külmkapp koliseb ja pliit näeb väga eakas välja. Aga ausalt öeldes on see nii peaaegu kõikide mu siinsete sõprade kodudes ja see on tavaline.
Sama lugu on näiteks hotellidega. Enamasti on need väga lihtsad, suhteliselt vanad ja väsinud. Me ei räägi muidugi Hiltonitest, vaid tavalistest, kõige keskmisematest hotellidest. Kui ööbimise eest Euroopas sama palju maksta nagu siin, saaks vastu midagi päris kena. Siin aga saab hiigelsuure voodi ja heal juhul hommikusöögis peanut butterit ja valget saia, aga tuba ise on natuke "räpakas".
Ja ka näiteks jalgrattad. Siin ei ole mõtet osta liiga kallist ratast, vaid laseme siin suhteliselt vanade kaherattalistega ringi, ja tundub, et seda teevad kõik. Sellel on ka väga konkreetne põhjus - vargused. Eelmisel korral, kui siin olin, varastati mu laenatud jalgrattalt rattad alt ära... Ja sellest eelmisel korral sadul.
Nüüd läksin jutuga teab kuhu. Siin veel üks pilt meie toast, kus hr oma tööd teeb. Nurgas valgel tahvlil on pidevalt täienev nimekiri asjadest, mis veel osta tuleb. Nimekiri ei lühene, vaid pikeneb.
Asun nüüd ise ka tõlkima. Ja päeva peale käin vaatan lähedase parginurga üle, kus tulevikus trenni saaks hakata tegema.
Teile mõnusat õhtut!
Selline vaade hommikul kell 8 meie sisehoovi. Sinine taevas ja päike paistab. Mina ei kurda.
Une üle natuke küll kurdan, sest pärast eilselt koristamismaratoni olin täiesti kutu, aga sellegipoolest magasin vaid kuus tundi, mida jäi ilmselgelt väheseks. Üritasin küll uuesti magama jääda, aga ei midagi. Paar ibukat sisse ja küll see peavalu ka üle läheb...
Eile püüdsin siis kööki puhtaks kraapida. Olin vabatahtlikult nõus selle suure töö enda peale võtma, mis on igati aus, arvestades, kui palju H kodu otsimisel vaeva oli näinud. Ka suurem osa meie shopingutest on tema õlul, pealegi jõudis ta juba enne minu siiatulekut paar suurt ostu ära teha. Näiteks oli mu esimestest muredest endale siin ratas leida, aga hr oli juba meile mõlemale velod hankinud.
Õllepudelid ei kuulu mulle, ausalt.
Köök tahtis tõesti päris kõva kraapimist saada, aga lõpptulemusega võin rahule jääda. Mõtlesin, kui õnnelik mu ema siin oleks, talle nii meeldib koristada ja küürida :) Seekord pidin siiski ise hakkama saama.
Siin on kõik, alates korteritest kuni jalgratasteni, palju vanem ja kulunum kui meil Eestis. Eestis liigituks meie elamine kindlasti vana ja väsinu alla. Isegi köögikapid on lihtsad puust ja tavalise värviga ületõmmatud, mida meie kodudes enam üldjuhul ei leia, külmkapp koliseb ja pliit näeb väga eakas välja. Aga ausalt öeldes on see nii peaaegu kõikide mu siinsete sõprade kodudes ja see on tavaline.
Sama lugu on näiteks hotellidega. Enamasti on need väga lihtsad, suhteliselt vanad ja väsinud. Me ei räägi muidugi Hiltonitest, vaid tavalistest, kõige keskmisematest hotellidest. Kui ööbimise eest Euroopas sama palju maksta nagu siin, saaks vastu midagi päris kena. Siin aga saab hiigelsuure voodi ja heal juhul hommikusöögis peanut butterit ja valget saia, aga tuba ise on natuke "räpakas".
Ja ka näiteks jalgrattad. Siin ei ole mõtet osta liiga kallist ratast, vaid laseme siin suhteliselt vanade kaherattalistega ringi, ja tundub, et seda teevad kõik. Sellel on ka väga konkreetne põhjus - vargused. Eelmisel korral, kui siin olin, varastati mu laenatud jalgrattalt rattad alt ära... Ja sellest eelmisel korral sadul.
Nüüd läksin jutuga teab kuhu. Siin veel üks pilt meie toast, kus hr oma tööd teeb. Nurgas valgel tahvlil on pidevalt täienev nimekiri asjadest, mis veel osta tuleb. Nimekiri ei lühene, vaid pikeneb.
Asun nüüd ise ka tõlkima. Ja päeva peale käin vaatan lähedase parginurga üle, kus tulevikus trenni saaks hakata tegema.
Teile mõnusat õhtut!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar