Täna hommikul oli taevas pilves, aga sellegipoolest tundsin kohe vajadust õue minna - niisama väiksele jalutuskäigule.
Meie kodu ümbrus on tõesti väga kena - enamuses pisikesed elumajad ja aiad nende ümber. Eriti palju on siin mandariini- ja sidrunipuid.
Hommikul oli veel väga vaikne, ainult paar jooksjad ja mõni koeraomanik oma lemmikuga olid väljas.
Meie koduümbrus päris künkaline. Linna nimi El Cerrito tähendabki hispaania keeles küngast. Mitmed tänavad näevad välja sellised:
Siin on ka päris suur maastikukaitseala-park, kuhu ma ühel päeval kindlasti üles ronin. Tõus on päris hirmutav, aga kõrgete kohtade sõber nagu ma olen, tahan sealt avaneva vaate kindlasti ära näha. Äkki juba homme?
Igatahes olin täna oma pisikesel jalutuskäigul, kui äkki kargas ühe üksiku maja tagant välja KOER: suur must elukas, kes täie hooga minu poole sööstis, lahtirebitud rihm kaelas ripendamas...
Tardusin lihtsalt paigale. Tõsiselt hirmus oli! Kindlasti oli see koer end kusagilt lahti rebinud. Mul polnud ainugi, kui pahas tujus ta olla võib või millal ta viimati süüa sai või kas talle võiks üks tükk liha jube hästi praegu peale minna...
Õnneks oma hambaid ta mulle ei näidanud, paar korda hüppas üles, aga kuna ma seal halvatuna seisin ega mitte kuidagi ei reageerinud, jättis mu rahule. Hakkasin aegluubis edasi liikuma ning koer otsustas lihtsalt minuga kaasa hängida, aeg-ajalt risti-rästi üle tänava kiireid spurte tehes, aga siiski kogu aeg minu juurde tagasi tulles. Sain aru, et kurje plaane koeral ilmselt pole, niisiis rahunesin maha ja kiirendasin sammu - kõige otsemat teed kodu poole.
Äkki ilmus silmapiirile toatuhvlites mutike oma miniatuurse pitsuga, kellega suur must elukas muidugi sõprust tegema tormas. Mutike oli muidugi ilmselgelt ärritatud ja kuna mina olin ainus inimene silmapiiril, hüüdis ta mulle, kas see on minu koer.
Ütlesin, et ei ole ja et see koer on juba tükk aega siin ringi sebinud. Elukas ei jätnud muidugi pitsut rahule ja mutike hakkas juba päris endast välja minema. Mulle kergendus, lisasin sammu, et ruttu koju saada. Paar tänavat allapoole jõudnud, hüüdis mutike mulle veel järele, et sinu koer jah?
Laiutasin talle käsi vastu, mis ma teha oskan. Sai nagu juba öeldud, et ei ole. Ma arvan, et teaksin suhteliselt hästi, kui mul koer oleks.
Mida sellisel juhul üldse teha tuleb? Leitud telefoni või rahaloti viid politseisse või koju ja kuulutad feissbukis, aga mis koeraga teha? Kah koju viia?
Igatahes sain õnnelikult koju.
Kodus oli ka hr ennast ärkvele ajanud ja pärast hommikusööki vedasin ta trenni.
Tuleb tunnistada, et olen kuidagi vormist väljas. Vastupidavus on kusagile kaotsi läinud. Ei oska täpselt seletada, milles asi. Võib-olla ikka veel magamatus ja ajavahega harjumine, sellele nädalale eelnevad nädalad möödusid ka une suhtes ebastabiilselt.
Aga trenni tegime ära ja kuna see on siiski trenniblogi - või siis kunagi oli ja nüüd on siin hoopis rohkem blablablad kui muidu - siis panen kirja, mis me tegime:
2 ringi
50 kükki
50 kätekõverdust
50 istessetõusu
50 pingile astumist
50 väljaastet
Ja pärast seda jälle poodidesse. Huhhh huhh. Ikka veel on igasugust kraami vaja. Tänane saak: voodipesu ja vannitoa riiul. Juba viis päeva on mu kosmeetikaarsenal mööda vannitoa põrandat vedelenud, nüüd on kõik omal kohal riiulis.
Pärast seda möllamist kulus üks mõnus lõunasöök ära.
Napilt läks, et ma ise selline lihatükk kellegi hambus polnud.
Meie kodu ümbrus on tõesti väga kena - enamuses pisikesed elumajad ja aiad nende ümber. Eriti palju on siin mandariini- ja sidrunipuid.
Hommikul oli veel väga vaikne, ainult paar jooksjad ja mõni koeraomanik oma lemmikuga olid väljas.
Meie koduümbrus päris künkaline. Linna nimi El Cerrito tähendabki hispaania keeles küngast. Mitmed tänavad näevad välja sellised:
Siin on ka päris suur maastikukaitseala-park, kuhu ma ühel päeval kindlasti üles ronin. Tõus on päris hirmutav, aga kõrgete kohtade sõber nagu ma olen, tahan sealt avaneva vaate kindlasti ära näha. Äkki juba homme?
Igatahes olin täna oma pisikesel jalutuskäigul, kui äkki kargas ühe üksiku maja tagant välja KOER: suur must elukas, kes täie hooga minu poole sööstis, lahtirebitud rihm kaelas ripendamas...
Tardusin lihtsalt paigale. Tõsiselt hirmus oli! Kindlasti oli see koer end kusagilt lahti rebinud. Mul polnud ainugi, kui pahas tujus ta olla võib või millal ta viimati süüa sai või kas talle võiks üks tükk liha jube hästi praegu peale minna...
Õnneks oma hambaid ta mulle ei näidanud, paar korda hüppas üles, aga kuna ma seal halvatuna seisin ega mitte kuidagi ei reageerinud, jättis mu rahule. Hakkasin aegluubis edasi liikuma ning koer otsustas lihtsalt minuga kaasa hängida, aeg-ajalt risti-rästi üle tänava kiireid spurte tehes, aga siiski kogu aeg minu juurde tagasi tulles. Sain aru, et kurje plaane koeral ilmselt pole, niisiis rahunesin maha ja kiirendasin sammu - kõige otsemat teed kodu poole.
Äkki ilmus silmapiirile toatuhvlites mutike oma miniatuurse pitsuga, kellega suur must elukas muidugi sõprust tegema tormas. Mutike oli muidugi ilmselgelt ärritatud ja kuna mina olin ainus inimene silmapiiril, hüüdis ta mulle, kas see on minu koer.
Ütlesin, et ei ole ja et see koer on juba tükk aega siin ringi sebinud. Elukas ei jätnud muidugi pitsut rahule ja mutike hakkas juba päris endast välja minema. Mulle kergendus, lisasin sammu, et ruttu koju saada. Paar tänavat allapoole jõudnud, hüüdis mutike mulle veel järele, et sinu koer jah?
Laiutasin talle käsi vastu, mis ma teha oskan. Sai nagu juba öeldud, et ei ole. Ma arvan, et teaksin suhteliselt hästi, kui mul koer oleks.
Mida sellisel juhul üldse teha tuleb? Leitud telefoni või rahaloti viid politseisse või koju ja kuulutad feissbukis, aga mis koeraga teha? Kah koju viia?
Igatahes sain õnnelikult koju.
Kodus oli ka hr ennast ärkvele ajanud ja pärast hommikusööki vedasin ta trenni.
Tuleb tunnistada, et olen kuidagi vormist väljas. Vastupidavus on kusagile kaotsi läinud. Ei oska täpselt seletada, milles asi. Võib-olla ikka veel magamatus ja ajavahega harjumine, sellele nädalale eelnevad nädalad möödusid ka une suhtes ebastabiilselt.
Aga trenni tegime ära ja kuna see on siiski trenniblogi - või siis kunagi oli ja nüüd on siin hoopis rohkem blablablad kui muidu - siis panen kirja, mis me tegime:
2 ringi
50 kükki
50 kätekõverdust
50 istessetõusu
50 pingile astumist
50 väljaastet
Ja pärast seda jälle poodidesse. Huhhh huhh. Ikka veel on igasugust kraami vaja. Tänane saak: voodipesu ja vannitoa riiul. Juba viis päeva on mu kosmeetikaarsenal mööda vannitoa põrandat vedelenud, nüüd on kõik omal kohal riiulis.
Pärast seda möllamist kulus üks mõnus lõunasöök ära.
Napilt läks, et ma ise selline lihatükk kellegi hambus polnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar