Tere!
Olen nüüd jälle üle lombi ja Ameerika mandril. Et kõikidele mitte eraldi meilikesi toksida, annan endast siin märku - olen elus, terve ja natuke magamata, aga muidu on kõik hästi.
Lendamine hakkas seekord Tartust. Helsingis oli tappa üle kolme tunni aega, aga õnneks oli nii seal kui hiljem Stockolmis lennujaamas wifi, nii et aeg sai kulutatud.
Viimasel lennul Stockholmist Oaklandi oli lennukis kolm titat, kes häälitsemises võistlesid. Lapsed on ju ikka sellised, et kui üks nutma hakkab, tekib nagu ahelreaktsioon ja siis peavad ka teised oma "sõna sekka ütlema". Juba minu ümber oli kolm sellist beebit, võib-olla veel lennuki eespool ka, igatahes tavapäratult beebirohke lend.
Vaatasin ära kolm seeriat Modern Familyt, paar seeriat Friendse, lugesin veidi ja isegi magasin paar tundi. Vist esimest korda minu Ameerika-reiside ajaloos - ja neid reise on ikka juba umbes 7-8 olnud - ei hakanud mu pinginaaber minuga rääkima. Imelik!
Kuigi ma polnud süüa tellinud, aeti midagi sassi ning mulle toodi nii õhtu- kui hommikusöök. Mina ei kurda, säästsin vähemalt 30 dollarit.
Passikontrollis ladusin oma hiigelpaksu ümbriku koos dokumentidega letti ja jäin kohtuotsust ootama - siinmaal ju ei tea kunagi, mida kellelgi öelda ja selgitada on tarvis. Õnneks läks kõik sealgi libedalt.
Täna oleme jõudnud hunniku raha sirgeks lüüa. Uude kodusse on vaja igasuguseid asju osta, mille peale ei tulegi. Alati ju tundub, et kõik lihtsad asjad oleks nagu iseenesest kõikjal olemas, aga kui pole, tuleb need hankida. Nägime tõsiste koormaeeslite moodi välja, kui oma jalgratastel kraami koju tassisisme. Tavaline ameeriklane oleks muidugi šoki äärel, kuidas sa käid niimoodi rattaga poes põrandapesumoppi ja voodipesu ostmas? Aga näed, käime. Suur peegel jäi küll toomata, aga näiteks nõudeserviisi ja eelpool nimetatud kraami pluss toiduained tõime ära.
Täna püüan mitte enne õhtut magama minna, vaid koristada. Meie uus elukoht pole teab mis peen ja tahab ausalt öeldes väga hoolikat küürimist saada. Eriti köök. Kuid suuruse poolest on korter kahele täiesti piisav. Ning meie uus kodulinn on El Cerrito mitte Berkeley. See oli mulle endalegi uudiseks, sest arvasin, et El Cerrito on Berkeley osa, aga hoopis omaette linn.
Sellised uudised siis.
Aa, ja kes ilma vastu huvi tunneb - päike paistab sajaga. Sajaga. Kuum on. Küll Eestis ka varsti läheb :)
Olen nüüd jälle üle lombi ja Ameerika mandril. Et kõikidele mitte eraldi meilikesi toksida, annan endast siin märku - olen elus, terve ja natuke magamata, aga muidu on kõik hästi.
Lendamine hakkas seekord Tartust. Helsingis oli tappa üle kolme tunni aega, aga õnneks oli nii seal kui hiljem Stockolmis lennujaamas wifi, nii et aeg sai kulutatud.
Viimasel lennul Stockholmist Oaklandi oli lennukis kolm titat, kes häälitsemises võistlesid. Lapsed on ju ikka sellised, et kui üks nutma hakkab, tekib nagu ahelreaktsioon ja siis peavad ka teised oma "sõna sekka ütlema". Juba minu ümber oli kolm sellist beebit, võib-olla veel lennuki eespool ka, igatahes tavapäratult beebirohke lend.
Vaatasin ära kolm seeriat Modern Familyt, paar seeriat Friendse, lugesin veidi ja isegi magasin paar tundi. Vist esimest korda minu Ameerika-reiside ajaloos - ja neid reise on ikka juba umbes 7-8 olnud - ei hakanud mu pinginaaber minuga rääkima. Imelik!
Kuigi ma polnud süüa tellinud, aeti midagi sassi ning mulle toodi nii õhtu- kui hommikusöök. Mina ei kurda, säästsin vähemalt 30 dollarit.
Passikontrollis ladusin oma hiigelpaksu ümbriku koos dokumentidega letti ja jäin kohtuotsust ootama - siinmaal ju ei tea kunagi, mida kellelgi öelda ja selgitada on tarvis. Õnneks läks kõik sealgi libedalt.
Täna oleme jõudnud hunniku raha sirgeks lüüa. Uude kodusse on vaja igasuguseid asju osta, mille peale ei tulegi. Alati ju tundub, et kõik lihtsad asjad oleks nagu iseenesest kõikjal olemas, aga kui pole, tuleb need hankida. Nägime tõsiste koormaeeslite moodi välja, kui oma jalgratastel kraami koju tassisisme. Tavaline ameeriklane oleks muidugi šoki äärel, kuidas sa käid niimoodi rattaga poes põrandapesumoppi ja voodipesu ostmas? Aga näed, käime. Suur peegel jäi küll toomata, aga näiteks nõudeserviisi ja eelpool nimetatud kraami pluss toiduained tõime ära.
Täna püüan mitte enne õhtut magama minna, vaid koristada. Meie uus elukoht pole teab mis peen ja tahab ausalt öeldes väga hoolikat küürimist saada. Eriti köök. Kuid suuruse poolest on korter kahele täiesti piisav. Ning meie uus kodulinn on El Cerrito mitte Berkeley. See oli mulle endalegi uudiseks, sest arvasin, et El Cerrito on Berkeley osa, aga hoopis omaette linn.
Sellised uudised siis.
Aa, ja kes ilma vastu huvi tunneb - päike paistab sajaga. Sajaga. Kuum on. Küll Eestis ka varsti läheb :)
4 kommentaari:
Kas need lapsed röökisid terve lennu USAsse v :/
Haha, ei, nii hull ei olnud, aga päris häälekad olid tõesti. Kui häält tegid, siis kõik üheskoos ja korralikult :) Aga muidugi pole ju nii väikestel kinnises mürisevas lennukis tore istuda. Ja ilmselt ka nende vanemad pole just seitsmendas taevas.
Kas nüüd oletegi ennast päriseks sinna kaugele sisse seadnud?
Jep KC, suhteliselt päriseks jah :) Seda muidugi ei tea, kus me aastate pärast oleme, aga lähiaastatel ilmselt siit kusagile minema ei hakka. Paikne elu kulub pärast neid suuri kolimisi ära!
Postita kommentaar