Tere!
Täna on natuke kurb päev, sest H sõitis Kalifornia poole minema. Ühest küljest peaks nagu selle edasi-tagasi eluga harjunud olema, aga esialgu on natuke kummaline küll.
Küll üle läheb. Ja kui kõik läheb nii nagu plaanis, siis umbes kuu aja pärast näeme jälle.
Tööl on vahepeal keeruline. Ma pean seda müügitehnikat kusagile vist õppima minema. Ei ole ma loomulik anne, kes oma toote (minu puhul siis personaaltreeningu) kliendile osavalt ja sujuvalt maha oskaks müüa. Isegi siis, kui näen, et jumala eest, see inimene vajab treenerit, kui ta ennast päriselt ära ei taha lõhkuda, siis ei oska ma klienti selles piisavalt hästi veenda. Igasugune pealekäimine ja veenmine on mulle nii vastumeelt ja võib-olla ma seetõttu nii pehmeke olengi ega klientuuri veel kuigi suureks kasvatada pole suutnud.
Teine tüdruk, kes koos minuga tööd alustas, on totaalne müügimagnet. Juba esimesest kliendist alates paneb ta kõigiga märki nagu Kaisa Mäkäräinen laskesuusarajal. Üks klient teise järel, üks leping teise järel.
Täna aga siiski sain ühe uue kliendi. Ootamatult, aga seda rõõmustavam. Mu uus klienti otsustas, et nüüd on aeg ennast käsile võtta ning tegime diili.
Hommegi olen tööl, kuigi tegelikult oleks võinud vaba päeva teha. Nimelt tehakse meil mingi sõbrapäeva eriüritus ning lubasin ennast sinna paari HIT (High Intensity Training) tundi pidama. Oletasin, et ka teised treenerid tulevad kohale ning et see üritus on treeneritele kui mitte kohustuslik, siis väga soovitatav, kuid veidi aega tagasi tuli välja, et mitte keegi teine ei tule peale minu. Oleks ma seda teadnud, oleks minemata jätnud, aga lubatud juba oli. Just sellel nädalavahetusel, kui mu sugused vanaema 90. sünnipäeva tähistama kogunevad ning ma ise just praegusel hetkel sugulaste-sõprade seltsist ära ei ütleks. Ole veel nii korralik ja kohusetundlik.
Eile juhtus selline kummaline asi, et ma jätsin oma trenni pooleli. Lihtsalt seetõttu, et olin väsinud. Imelugu küll, üldiselt kui alustan, siis ka lõpetan. Aga öö oli kuidagi magamata ning andis kõvasti tunda (võib-olla kõlab nüüd hullu liialdusena, aga tõesti, mida vanemaks saad, seda hullemalt üks magamata öö tunda annab) ning pärast paari seeriat kükke sain aru, et treenijat must täna pole.
Tegelesin hoopis muude kohustustega - hetkel koostan ühte õppematerjali - ning tegime klaasi (kaks... kolm?) veini hoopis. Amanda oli nii armas ja valmistas meile H viimaseks õhtuks õhtusöögi.
Täna oli aga jõusaalis pauerit rohkem kui oodata võiks. Puhkepäevad teevad vahel täielikku imet. Ei tahtnud ega tahtnud jõusaalist ära tulla. Super.
Nautige teie aga oma nädalavahetuse algust! Mina hakkan homme pärast tööd nautima. Ilmselt olen üksi kodus ja nina arvutis kinni, et mõningaid poolikuid töid lõpetada, aga mul pole selle vastu midagi. Pärast "päris" tööl käima hakkamist ja pidevat inimestega suhtlemist pole mul üksildase kirjutamistöö vastu mitte midagi - ongi mõnus vaheldus.
Head nädalavahetust!
Täna on natuke kurb päev, sest H sõitis Kalifornia poole minema. Ühest küljest peaks nagu selle edasi-tagasi eluga harjunud olema, aga esialgu on natuke kummaline küll.
Küll üle läheb. Ja kui kõik läheb nii nagu plaanis, siis umbes kuu aja pärast näeme jälle.
Tööl on vahepeal keeruline. Ma pean seda müügitehnikat kusagile vist õppima minema. Ei ole ma loomulik anne, kes oma toote (minu puhul siis personaaltreeningu) kliendile osavalt ja sujuvalt maha oskaks müüa. Isegi siis, kui näen, et jumala eest, see inimene vajab treenerit, kui ta ennast päriselt ära ei taha lõhkuda, siis ei oska ma klienti selles piisavalt hästi veenda. Igasugune pealekäimine ja veenmine on mulle nii vastumeelt ja võib-olla ma seetõttu nii pehmeke olengi ega klientuuri veel kuigi suureks kasvatada pole suutnud.
Teine tüdruk, kes koos minuga tööd alustas, on totaalne müügimagnet. Juba esimesest kliendist alates paneb ta kõigiga märki nagu Kaisa Mäkäräinen laskesuusarajal. Üks klient teise järel, üks leping teise järel.
Täna aga siiski sain ühe uue kliendi. Ootamatult, aga seda rõõmustavam. Mu uus klienti otsustas, et nüüd on aeg ennast käsile võtta ning tegime diili.
Hommegi olen tööl, kuigi tegelikult oleks võinud vaba päeva teha. Nimelt tehakse meil mingi sõbrapäeva eriüritus ning lubasin ennast sinna paari HIT (High Intensity Training) tundi pidama. Oletasin, et ka teised treenerid tulevad kohale ning et see üritus on treeneritele kui mitte kohustuslik, siis väga soovitatav, kuid veidi aega tagasi tuli välja, et mitte keegi teine ei tule peale minu. Oleks ma seda teadnud, oleks minemata jätnud, aga lubatud juba oli. Just sellel nädalavahetusel, kui mu sugused vanaema 90. sünnipäeva tähistama kogunevad ning ma ise just praegusel hetkel sugulaste-sõprade seltsist ära ei ütleks. Ole veel nii korralik ja kohusetundlik.
Eile juhtus selline kummaline asi, et ma jätsin oma trenni pooleli. Lihtsalt seetõttu, et olin väsinud. Imelugu küll, üldiselt kui alustan, siis ka lõpetan. Aga öö oli kuidagi magamata ning andis kõvasti tunda (võib-olla kõlab nüüd hullu liialdusena, aga tõesti, mida vanemaks saad, seda hullemalt üks magamata öö tunda annab) ning pärast paari seeriat kükke sain aru, et treenijat must täna pole.
Tegelesin hoopis muude kohustustega - hetkel koostan ühte õppematerjali - ning tegime klaasi (kaks... kolm?) veini hoopis. Amanda oli nii armas ja valmistas meile H viimaseks õhtuks õhtusöögi.
Täna oli aga jõusaalis pauerit rohkem kui oodata võiks. Puhkepäevad teevad vahel täielikku imet. Ei tahtnud ega tahtnud jõusaalist ära tulla. Super.
 |
| Minust on ka jõusaaliselfitaja tulnud. Belfisid ma veel ei tee. |
Nautige teie aga oma nädalavahetuse algust! Mina hakkan homme pärast tööd nautima. Ilmselt olen üksi kodus ja nina arvutis kinni, et mõningaid poolikuid töid lõpetada, aga mul pole selle vastu midagi. Pärast "päris" tööl käima hakkamist ja pidevat inimestega suhtlemist pole mul üksildase kirjutamistöö vastu mitte midagi - ongi mõnus vaheldus.
Head nädalavahetust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar