Tere hommikust!
Nädalavahetus oli tore, kui ainult mu uni välja arvata. Sest seda oli vähe. Teretulemast tagasi, insomnia...
Aga räägime parem toredatest asjadest!
Reede algas 12minuteathlete'i ehk Krista 100 burpee väljakutsega. Asja mõte: iga kuu 1. reedel teha aja peale 100 burpeed ning saata oma aeg ja kohe pärast viimast burpeed endast tehtud foto Krista Facebooki või Instagrami. Huvitav on jälgida, kui paljud sellest väljakutsest osa võtavad ja kuidas nende ajad paranevad.
Tegelikult tundsin end reedel hommikul veidi kehvasti, aga siis mõtlesin, et mis seal ikka - umbes kaheksa minutit, mida arvasin väljakutseks kuluvat, jõuan ma ikka ära teha. Aga läbi võttis küll. Ajaks 7.39 - kuus sekundit parem kui septembris (oktoober jäi vahele).
Ülejäänud reede oli töine. Sain ühe suure tõlkeprojekti, mille üle olen super õnnelik, sest sellest jätkub mulle kõvasti tööd järgmiseks paariks nädalaks ning kulub praegu igati ära. Tegemist on pikaajalise ja usaldusväärse kliendiga. Nimelt mitte kõik pole usaldusväärsed. Kellel "ununeb" palk maksmata ja kes eeldab, et 15 lehekülge übertehnilist teksti kahe tunniga tehtud saaks, seejuures laitmatu kvaliteediga ja minimaalse tasu eest. No thanks. Hea klient on aga hoidmist väärt.
Tegelikult ei läinud see reedehommikune imelik, nagu kergelt tõbine tunne ka õhtuks ära. Niisiis oli targem nädalavahetus aktiivsest trennist vabaks võtta, mis aga ei tähendanud, et ma 30 minuti väljakutsest loobuks! Laupäeval, pärast seda, kui olime oma elamise puhtaks küürinud, otsustasime tõelises Talvesõja hinges, nagu sangarid kunagi, selle tuule ja vihmaga õue minna, et kohustuslik liigutamine ära teha, enne kui õhtul külalised saabuvad - plaanisime paar sõbraga Soome sünnipäeva tähistada. Pealegi polnud Amanda kunagi Kaivopuistos käinud. Sain seega teejuhti mängida ja sinna siis suuna võtsimegi. Jube tuuline ja kõle oli, aga ära tegime. Lõpp-peatus Caruseli kohvik ja tunnustuseks sangarluse eest klaas glögi. Tagasi tuline trammiga, sest tund aega ja peaaegu kuus kilomeetrit kõndimist selle ilmaga oli päris piisav trenn.
Suvel on Carusel kohustuslik koht, kus vähemalt korra ära käia tuleb. Päikeselise ilmaga kohvikus istudes merele vaadata või välisterrassil midagi mõnusat juua - lihtsalt imeline. Aga ka sellise koerailmaga polnud meil midagi selle vastu, et seal enda külmunud varbaid soojendada.
Koju jõudnud, ootas meid ees operatsioon Toolid. Kuna meil oli vaid kolm tooli ja needki eelmise üürniku omad, millele ta iga päev järele lubab tulla - seega võimalus on olemas, et ükspäev veel tuleb ka ja siis istume põrandal - siis käisime eelmisel nädalal Jyskis uusi toole hankimas. Õhtuks pidi meid ju kuus olema, nii et kaugemale ei saanud seda kokkupanekut enam lükata.
Kui õnnelik mu ema oleks siin olnud! Tervitused, emme. Meie Otepää kodus on vist absouutselt iga jupp mööblit ema kokku pannud. Talle meeldib asju kokku panna - pusledest mööblini (ja ta kassidele meeldib asju lahti kiskuda. Mööblit vist veel mitte, aga puslesid küll). Seekord polnud empsi käepärast, niisiis pidime ise toime tulema. Väikestest tõrgetest hoolimata panid kaks naispead ikka need mööblid lõpuks kokku.
Pärast seda, kui esimene tool koos oli, küsis pildiolev Tim The Toolman Taylor (kes mäletab Home Improvementi? Mulle see meeldis!) aka Amanda, kas peaks selle eile ostetud šampaga midagi muud peale hakkama kui lihtsalt kapis hoidma. Õige point. Töö hakkas kohe veelgi paremini sujuma.
Et esimest kokkupandud tooli mitte oma keha raskusega testida (nagu ka sillaehitaja ei kõnni esimesena üle enda kokkupandud silla) vaatasime kõigepealt, kas see pudelit kannatab. Kannatas küll.
Nädalavahetus oli tore, kui ainult mu uni välja arvata. Sest seda oli vähe. Teretulemast tagasi, insomnia...
Aga räägime parem toredatest asjadest!
Reede algas 12minuteathlete'i ehk Krista 100 burpee väljakutsega. Asja mõte: iga kuu 1. reedel teha aja peale 100 burpeed ning saata oma aeg ja kohe pärast viimast burpeed endast tehtud foto Krista Facebooki või Instagrami. Huvitav on jälgida, kui paljud sellest väljakutsest osa võtavad ja kuidas nende ajad paranevad.
Tegelikult tundsin end reedel hommikul veidi kehvasti, aga siis mõtlesin, et mis seal ikka - umbes kaheksa minutit, mida arvasin väljakutseks kuluvat, jõuan ma ikka ära teha. Aga läbi võttis küll. Ajaks 7.39 - kuus sekundit parem kui septembris (oktoober jäi vahele).
 |
| Post-100-burpee pilt |
Ülejäänud reede oli töine. Sain ühe suure tõlkeprojekti, mille üle olen super õnnelik, sest sellest jätkub mulle kõvasti tööd järgmiseks paariks nädalaks ning kulub praegu igati ära. Tegemist on pikaajalise ja usaldusväärse kliendiga. Nimelt mitte kõik pole usaldusväärsed. Kellel "ununeb" palk maksmata ja kes eeldab, et 15 lehekülge übertehnilist teksti kahe tunniga tehtud saaks, seejuures laitmatu kvaliteediga ja minimaalse tasu eest. No thanks. Hea klient on aga hoidmist väärt.
Tegelikult ei läinud see reedehommikune imelik, nagu kergelt tõbine tunne ka õhtuks ära. Niisiis oli targem nädalavahetus aktiivsest trennist vabaks võtta, mis aga ei tähendanud, et ma 30 minuti väljakutsest loobuks! Laupäeval, pärast seda, kui olime oma elamise puhtaks küürinud, otsustasime tõelises Talvesõja hinges, nagu sangarid kunagi, selle tuule ja vihmaga õue minna, et kohustuslik liigutamine ära teha, enne kui õhtul külalised saabuvad - plaanisime paar sõbraga Soome sünnipäeva tähistada. Pealegi polnud Amanda kunagi Kaivopuistos käinud. Sain seega teejuhti mängida ja sinna siis suuna võtsimegi. Jube tuuline ja kõle oli, aga ära tegime. Lõpp-peatus Caruseli kohvik ja tunnustuseks sangarluse eest klaas glögi. Tagasi tuline trammiga, sest tund aega ja peaaegu kuus kilomeetrit kõndimist selle ilmaga oli päris piisav trenn.
Suvel on Carusel kohustuslik koht, kus vähemalt korra ära käia tuleb. Päikeselise ilmaga kohvikus istudes merele vaadata või välisterrassil midagi mõnusat juua - lihtsalt imeline. Aga ka sellise koerailmaga polnud meil midagi selle vastu, et seal enda külmunud varbaid soojendada.
Koju jõudnud, ootas meid ees operatsioon Toolid. Kuna meil oli vaid kolm tooli ja needki eelmise üürniku omad, millele ta iga päev järele lubab tulla - seega võimalus on olemas, et ükspäev veel tuleb ka ja siis istume põrandal - siis käisime eelmisel nädalal Jyskis uusi toole hankimas. Õhtuks pidi meid ju kuus olema, nii et kaugemale ei saanud seda kokkupanekut enam lükata.
Kui õnnelik mu ema oleks siin olnud! Tervitused, emme. Meie Otepää kodus on vist absouutselt iga jupp mööblit ema kokku pannud. Talle meeldib asju kokku panna - pusledest mööblini (ja ta kassidele meeldib asju lahti kiskuda. Mööblit vist veel mitte, aga puslesid küll). Seekord polnud empsi käepärast, niisiis pidime ise toime tulema. Väikestest tõrgetest hoolimata panid kaks naispead ikka need mööblid lõpuks kokku.
Pärast seda, kui esimene tool koos oli, küsis pildiolev Tim The Toolman Taylor (kes mäletab Home Improvementi? Mulle see meeldis!) aka Amanda, kas peaks selle eile ostetud šampaga midagi muud peale hakkama kui lihtsalt kapis hoidma. Õige point. Töö hakkas kohe veelgi paremini sujuma.
Et esimest kokkupandud tooli mitte oma keha raskusega testida (nagu ka sillaehitaja ei kõnni esimesena üle enda kokkupandud silla) vaatasime kõigepealt, kas see pudelit kannatab. Kannatas küll.
Külaliste saabumise ajaks oli mööbel igatahes koos ja pidas ka inimeste all vastu. Kõik läks hästi.
Külla tulid meile kaks minu kunagist õpilast, Rumeeniast pärit paar, kelle soome keele õpetajat ma aeg-ajalt asendanud olen ja kes nüüd mõlemad siin hambaarstidena töötavad ning Amanda sõbranna Sara oma taanlasest mehega.
Ühe silmaga vaatasime netist presidendi vastuvõtu ülekannet, mis küll kogu aeg ilmselt vaatajate suure arvu poolest pidevalt kokku jooksis. Nii et kõige ilusamatest kleitidest sain esimese ülevaate sms-i teel alles Liisult. Tegelikult ei tea ma niikuinii moest mitte midagi, minu garderoob koosneb peamiselt retuusidest, toppidest ja tossudest. Aga ilusaid inimesi on alati hea vaadata.
Pühapäeva öö oli tõepoolest päris hull.. kella neljast seitsmeni ma lihtsalt passisin üleval. Kui lõpuks silma looja sain, ärkasin alles kell pool üksteist. Äkki teeb mu teisipäeval saabuv looduslik unerohi (abikaasa) magamise paremaks.
Trenni osas võtsin eilegi lõdvalt - nii-öelda higitrenni ei teinud, aga kõndisin väga palju - hommikul Ben Greenfieldi podcasti kuulates veidi üle tunni ja õhtul veel linna ja tagasi. Kokku umbes kaks ja pool tundi.
Kuidas teie nädalavahetus läks - kas saite iga päeva kohta liigutamise linnukese kirja?
2 kommentaari:
Laupäeval sai siseratast sõidetud. Kilometraaži ei oska öelda aga üle tunni aja väntasin. Pühapäeval võidutses hr Laiskus minu üle! See porine ilm ei olnud ka motivaatoriks... :D
See põhjamaine ilm tõesti ei soosi sporditegemist... Siseratas on üks hea leiutis sellisteks puhkudeks!
Postita kommentaar