Kannan ette: kõik päevad olen korralikult 30 minutit liikunud. Ja selles pole tegelikult mitte midagi keerulist, keeruline oleks hoopis päev otsa liikumata olla. Eile hommikul käisin jõusaalis, kella poole kümneks olin oma deadliftid ja kükid ära teinud ja edasi lihtsalt istusin. Ja tõlkisin. Ja istusin. Vahepeal vedasin kange tagumiku teise kohta istuma. Istusin kella poole üheksani, vahepeal 40 minutit kõndimist ja teine 20 minutit kõndimist välja arvata. Kas pole hull? Õhtul oleks hea meelega linnast jalgsi koju tulnud, sest mul juba kõik kohad valutasid sellest moodsa aja haigusest, aga H ei viitsinud.
Eile käisin oma uue töökohaga lähemalt tutvumas ehk jälgimas paari personaaltreeneri tundi. Tore on see, et midagi ületamatult võimatut, millega mina hakkama ei saaks, ei paistnud nendes tundides olevat. Keerulisem osa on võib-olla see, kuidas inimestega toime tulla - mitte kõik pole rõõmusuised ja positiivsed ja veendunud, et neile sinust mingit tolku võib olla, vaid neid tuleb veenda, et nad sind tõepoolest vajavad. Need kaks inimest, keda eile juhendati, tundusid küll meeldivad olevat.
Pidin ka ise potentsiaalsetele uutele klientidele helistama ja kohtumise aegu kokku leppima. Kõigile uutele klubiga liitujatele pakutakse kahte tasuta personaaltreeneriga kohtumise korda ning neid uusi inimesi ma püüdma pidingi. Mulle anti ette list umbes 20 nimega, kellest võiks mu tulevased kliendid saada. Mõni teatas kohe, et ta seda teenust ei vaja, sest ta enda mees on piisavalt tark. Mõni ütles, et pole veel otsustanud, mida ta saavutada tahab ja et helistagu ma kahe nädala pärast uuesti. Mõni oli huvitatud ka, nii et sain uue aasta algusesse paar klienti ikka kirja.
Homme on pikk koolituspäev - üheksast õhtul kuueni välja. Seal käiakse läbi treeneritöö teooriat ja praktikat. Tõotab päris intensiivne päev tulla.
Aga teate, mis vidin meil kodus on?
Päevavalguslamp! Olen selle kasudest kaamosega võitlemisel muidugi kuulnud, aga ise seda vidinat veel proovinud pole. Paar nädalat tagasi tuli ühe inimesega sellest lambist juttu ning tema soovitas seda igati. Amanda olevat ka sellist laualampi töökaaslase käest laenanud ja tallegi meeldis. Ühel õhtul läbi vihma ja pimeda, kapuutsid silmini tõmmatud, poe poole astudes ütles H, et ta ei tea, kas ta suudaks üldse kunagi sellise ilmaga ära harjuda. Ja nii see kunstpäike järgmisel päeval meie elamisse tuligi.
Kogemused? Tundub, et see tõesti toimib. Üle paari tunni päevas ei tohiks seda sees hoida, niisiis oleme teinud iga päev neli 30-minutilist "sessiooni". Mine tea, kas see on platseebo või mitte, aga on küll parem olla. Lausa ootame, millal saaks jälle tule põlema panna.
Päikest! Eile isegi natuke paistis!
1 kommentaar:
Kas sa Kersten sellisest lambist oled kuulnud, mis hommikul valgusega vaikselt yles äratab, hakkab vaikselt tuba valgemaks tegema? Mul on see ja mulle meeldib. Ei pea justnagu keset ööd ärkama vaid tehispäike aitab:).
Postita kommentaar