Tere varahommikust!
Pühapäeva hommik, kell on alles natuke üle kuue. Eile sai jube varakult magama mindud, nii et pole hullu midagi. Vanainimesed nagu me siin kolmekesi oleme, veetsime oma laupäeva õhtu koduselt pesu pestes ja jõulukaarte tehes.
Eelmises postituses kirjutasin, et käisin töövestlusel ja näidistrenni andmas. Neljapäeval sain vastuse: welcome, oled meie meeskonda vastu võetud! Või tegelikult, Soome on nii võrdõiguslik maa, et viimase lause peale kaebaks naiskolleegid mind ilmselt kohtusse, nii et ütleme siis parem tiimi vastu võetud.
Tõepoolest, mul jäi viimasest vestlusest ja näidistrennist ka endal nii hea mulje ja mõnus tunne sisse, aga loota ikkagi väga ei julgenud. Ehteestlaslikult (ja -soomlaslikult) tuleb ju madalat profiili hoida, mis ma siin ikka hõiskan, sõnan veel ära... Pill tuleb pika ilu peale. Ära hõiska enne õhtut. Jumala eest, eks. Aga hästi läks! Järgmisel nädalal on koolituspäev ja arvatavasti vana aasta lõpus või uue alguses peaksin tööle asuma.
Muid tegemisi ka. Neljapäeval oli suur operatsioon mööbli šoppamine. Mul polnud endiselt lampi laes ega ka kirjutuslauda. Olen ju selline lebotaja, kes teeb oma tööd ka voodis poollösakil, korralikust tööergonoomikast pole juttugi. Peaks nagu "terviseala spetsialist" olema. Enda kaitseks ütlen, et võtan ikka piisavalt pause ka, venitan ja käin päeva jooksul vahel mitu korda jalutamas, et natuke liikumist saada. Aga jah, see voodis lebotamine - olen süüdi. Vahel ikka töötan laua taga ka, aga selleks on siiani köögilaud hästi sobinud. Nüüd aga kui meid kaks on, jääb sellest veidi väheks. Pealegi kui mina lõpetan töötegemise enamasti normaalsel ajal ära, siis H töötab 25 tundi ööpäevas ja 8 päeva nädalas, nii et niiviisi kööki okupeerida pole ka Amanda suhtes kõige kenam.
Poodlema siis. H arvas, et läheks kohe IKEAsse (aikiiiia ameerika moodi), mina aga tegin ettepaneku kodu lähedal olev kirbukas üle tšekkida. Ja tasus ära, sest aikiiast vaadatud kõige odavam enamvähem normaalne laud oleks maksnud 60 eurot, natuke kobedam 80, aga meie väljusime kirbukalt täiesti suure, kahele sobiva tugeva ja korraliku lauaga, mille eest maksime vaid 18 eurot. Lambi saime lakke täpselt kuueka eest, nii et väga hea diil. Sellest, palju H-l lambi lakkepanekuks närve läks, ärme aga räägi. See oli tõesti jube keeruline ettevõtmine.
Eile hommikul otsustasime minna nn soojendusjalutuskäigule, enne kui kodus väikse sangpommi-kätekõverduste trenni teeme. Väljas oli tõeline plögane ja vesine ilm - ei sadanud vihma, ei lund, vaid mingi ebamäärane ollus oli maas.
Selgus, et H tuli Soome ühe paari jalanõudega ja need on tavalised jooksutossud. Hea et plätudega ei tulnud, aloha. Kusjuures on ta avaldanud soovi ka Lapis korra ära käia. Tossud jäävad selleks puhuks, ma kardan, väheseks. Aga neid riiete möödapanekuid on meil siin veelgi ette tulnud. Eks igaüks õpib oma kogemustest :) Seega oli meil eilegi šoppamispäev, H sai endale korralikud külma- ja vettpidavad saapad, millega ellujäämisvõimalused siin pakases on ilmselt kõrgemad kui tavaliste tossudega.
Väga šoppamistekeskne tuli see jutt, aga lasen siis edasi. Mul käis varajane jõuluvana, kes tõi mu vana päevinäinud arvuti asemele uue. Vana teenis mind, uskuge või mitte, üle viie aasta ja neid päevi, mil ma seda kasutanud ei ole, on tõesti väga väga vähe. Aga ta on ka kõvasti kannatada saanud, kõige hullemini siis, kui ma ta kogemata pooleldi ära põletasin ja ta igalt poolt lahti hakkas hargnema.
Vananemise märgid polnud mitte ainult välised, sest viimasel ajal ei tahtnud mu aparaat enam restarti ega shutdowni teha, mis on suhteliselt selge viide sellele, et masin on puhkuse välja teeninud.
Uus arvuti on tegelikult kasutatud vana, aga tootja poolt korda tehtud. Kuigi disainilt on see vanem ja kandilisem, on see väga korralik: kuskilt ei rebene, nupud töötavad ja hiir on jube kiire. Nii kiire, et ma ei saa sellele kohati pihtagi.
Väljakutsest: raporteerin, et olen kõik päevad korralikult ja eeskujulikult 30 minutit liikunud. Kuidas ma seda täna teen, pean veel välja mõtlema, aga kindlasti teen. Loodan, et teie ka!
Pühapäeva hommik, kell on alles natuke üle kuue. Eile sai jube varakult magama mindud, nii et pole hullu midagi. Vanainimesed nagu me siin kolmekesi oleme, veetsime oma laupäeva õhtu koduselt pesu pestes ja jõulukaarte tehes.
Eelmises postituses kirjutasin, et käisin töövestlusel ja näidistrenni andmas. Neljapäeval sain vastuse: welcome, oled meie meeskonda vastu võetud! Või tegelikult, Soome on nii võrdõiguslik maa, et viimase lause peale kaebaks naiskolleegid mind ilmselt kohtusse, nii et ütleme siis parem tiimi vastu võetud.
Tõepoolest, mul jäi viimasest vestlusest ja näidistrennist ka endal nii hea mulje ja mõnus tunne sisse, aga loota ikkagi väga ei julgenud. Ehteestlaslikult (ja -soomlaslikult) tuleb ju madalat profiili hoida, mis ma siin ikka hõiskan, sõnan veel ära... Pill tuleb pika ilu peale. Ära hõiska enne õhtut. Jumala eest, eks. Aga hästi läks! Järgmisel nädalal on koolituspäev ja arvatavasti vana aasta lõpus või uue alguses peaksin tööle asuma.
Muid tegemisi ka. Neljapäeval oli suur operatsioon mööbli šoppamine. Mul polnud endiselt lampi laes ega ka kirjutuslauda. Olen ju selline lebotaja, kes teeb oma tööd ka voodis poollösakil, korralikust tööergonoomikast pole juttugi. Peaks nagu "terviseala spetsialist" olema. Enda kaitseks ütlen, et võtan ikka piisavalt pause ka, venitan ja käin päeva jooksul vahel mitu korda jalutamas, et natuke liikumist saada. Aga jah, see voodis lebotamine - olen süüdi. Vahel ikka töötan laua taga ka, aga selleks on siiani köögilaud hästi sobinud. Nüüd aga kui meid kaks on, jääb sellest veidi väheks. Pealegi kui mina lõpetan töötegemise enamasti normaalsel ajal ära, siis H töötab 25 tundi ööpäevas ja 8 päeva nädalas, nii et niiviisi kööki okupeerida pole ka Amanda suhtes kõige kenam.
Poodlema siis. H arvas, et läheks kohe IKEAsse (aikiiiia ameerika moodi), mina aga tegin ettepaneku kodu lähedal olev kirbukas üle tšekkida. Ja tasus ära, sest aikiiast vaadatud kõige odavam enamvähem normaalne laud oleks maksnud 60 eurot, natuke kobedam 80, aga meie väljusime kirbukalt täiesti suure, kahele sobiva tugeva ja korraliku lauaga, mille eest maksime vaid 18 eurot. Lambi saime lakke täpselt kuueka eest, nii et väga hea diil. Sellest, palju H-l lambi lakkepanekuks närve läks, ärme aga räägi. See oli tõesti jube keeruline ettevõtmine.
Eile hommikul otsustasime minna nn soojendusjalutuskäigule, enne kui kodus väikse sangpommi-kätekõverduste trenni teeme. Väljas oli tõeline plögane ja vesine ilm - ei sadanud vihma, ei lund, vaid mingi ebamäärane ollus oli maas.
Selgus, et H tuli Soome ühe paari jalanõudega ja need on tavalised jooksutossud. Hea et plätudega ei tulnud, aloha. Kusjuures on ta avaldanud soovi ka Lapis korra ära käia. Tossud jäävad selleks puhuks, ma kardan, väheseks. Aga neid riiete möödapanekuid on meil siin veelgi ette tulnud. Eks igaüks õpib oma kogemustest :) Seega oli meil eilegi šoppamispäev, H sai endale korralikud külma- ja vettpidavad saapad, millega ellujäämisvõimalused siin pakases on ilmselt kõrgemad kui tavaliste tossudega.
Väga šoppamistekeskne tuli see jutt, aga lasen siis edasi. Mul käis varajane jõuluvana, kes tõi mu vana päevinäinud arvuti asemele uue. Vana teenis mind, uskuge või mitte, üle viie aasta ja neid päevi, mil ma seda kasutanud ei ole, on tõesti väga väga vähe. Aga ta on ka kõvasti kannatada saanud, kõige hullemini siis, kui ma ta kogemata pooleldi ära põletasin ja ta igalt poolt lahti hakkas hargnema.
Vananemise märgid polnud mitte ainult välised, sest viimasel ajal ei tahtnud mu aparaat enam restarti ega shutdowni teha, mis on suhteliselt selge viide sellele, et masin on puhkuse välja teeninud.
Uus arvuti on tegelikult kasutatud vana, aga tootja poolt korda tehtud. Kuigi disainilt on see vanem ja kandilisem, on see väga korralik: kuskilt ei rebene, nupud töötavad ja hiir on jube kiire. Nii kiire, et ma ei saa sellele kohati pihtagi.
Väljakutsest: raporteerin, et olen kõik päevad korralikult ja eeskujulikult 30 minutit liikunud. Kuidas ma seda täna teen, pean veel välja mõtlema, aga kindlasti teen. Loodan, et teie ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar