... et mu aeg siin Californias juba homme otsa saab!
Väike kõrvalepõige Hawaii seeriasse. Aga ma lihtsalt pidin praegu oma muud mõtted kirja panema.
Mis värk selle San Francisco ja Californiaga on? Ma ei saa siit ära minna.
Eile õhtul olime üle pika aja citys ehk SF-s. Kolasime H-ga õhtusel Missioni tänaval. See on nii värviline, natuke räpakas, kodune, kiiksuga, aga nii armas. Mission district on kahtlemata selle linna omapärasemaid osi. Saime kokku Liisu ja Petteriga, kes oma viimast puhkuse päeva siin veetsid.
Täna hommikul pidi H linna tulema, mina oleksin võinud rahus (meie ajutises) kodus Dublinis edasi olla, sest vahet pole, kus ma oma metallitekste tõlgin. Jep, praegu viin end kurssi soomekeelse sõnavaraga metallilõikurite, frees- ja treipinkide kohta - põnev ja hariv!
Aga kui silmad hommikul lahti tegin, teadsin, et ma pean H-ga citysse kaasa minema, sest homme hommikul kell 7 stardin juba Tallinna poole ja niipea mul selleks uut võimalust ei tule. Ma pidin sellest päevast viimast võtma, isegi kui see tähendas pooleteisetunnist teekonda Dublinist SF-sse.
San Francsico on täna väga päikseline ja tuulevaikne. Ja täpselt nii tunnen mina ennast siin - meel on rahulik ja nagu päike säraks sees.
Mäletan, et kui ema mul poolteist aastat tagasi siin külas käis ja me üle pika aja nägime, ütles ta mulle: sa oled kuidagi nii rõõmus! Sul silm särab! Sa ei virise (ja ma isegi ei teadnud enne seda, et ma virisesin.)!
Ja nii ongi.
On neid, kes väidavad, et kliima neid ei mõjuta. Võib-olla kõiki ei mõjutagi, aga mina pole üks neist. Päike ja valgus on parema tuju allikad. Aga mitte ainult päike. Ka inimesed, kogu see siinne tunne on erilised. Sõbralikkus ja lihtsus. Ameeriklaste keep smilingut kirutakse palju. Aga tegelikult, mis selles halba on? Kristina Šmigun ütles kunagi, et kui see mu tuju heaks teeb, siis mis vahet seal on, kas see naeratus on tõeline või natuke petlik. Palju parem kui tigedad näod. Lisaks lugesin hiljuti ühest raamatust, et kui inimesed tõesti ei mõtle oma komplimente tõsiselt - näiteks, küll sul on täna kena soeng - siis miks nad peaksid vaevuma midagi sellist ütlema? Neil pole ju sinult midagi saada. Äkki ikka mõtlevadki tõsiselt?
Tegelikult vahet pole.
Võib-olla kõlan naiivselt, aga tõesti: siinolek on teraapia, olgu see siis läbi võltsi kiipsmailingu või ei. Ma magan nagu kott, mis minu jaoks on suur asi. Oma aastatepikkuse insomnikukarjääri jooksul olen katsetanud mida iganes, aga siin lükkub kõik iseenesest õigele kohale. Ilmselt stressan vähem ja olen rohkem "hetkes". Kodus olen päris osav stressaja. Näide: kui mõne tõlke või artikli tähtaeg on nädala aja pärast, olen juba pooleldi hullumas ja mures, kas ikka saan õigeks ajaks valmis, kuigi töö on juba enamvähem valmis.
Siin olen lihtsalt nii palju rahulikum: praegu on mul homme ühe tõlke tähtaeg ning mõned terminid ikka veel puudu, aga mul ei jää sellepärast magamata, sest tean, et saan õigeks ajaks valmis. Täpselt sama lugu oli viimase Tervis Plussi artikliga, mille lõpetasin üks päev enne pulmi. See oli suhteliselt erakordne, sest enamasti on mul kõik ikka mitu päeva enne tähtaega valmis, aga seekord jäi asi minust olenematutel asjaoludel venima. Ei saa öelda, et see viimasel hetkel kirjutamine oleks just stressivaba olnud, aga und ma ka sellepärast ei kaotanud.
Ühesõnaga, siin ma nüüd olen. Avastasin Mission districtil imearmsa St Jorges kohviku ja vaatan parasjagu Youtube'st, kuidas treipingid töötavad ja millised pillid freesimiseks õige ägedamad on. Kõrvale niii hea hommiksöök: gluteenivaba leib mandlivõi ja banaaniga ja kofeiinivaba kohv. Mmm.
On aeg tagasi metallitreimise maailma sukelduda. Aga kui akna taga laiutab suur päike, pea on värske ja puhanud ja banaanivõiku kõhus ja mõnus San Francisco vibe sees, on see suur rõõm.
Näeme varsti jälle, San Francisco!
Väike kõrvalepõige Hawaii seeriasse. Aga ma lihtsalt pidin praegu oma muud mõtted kirja panema.
Mis värk selle San Francisco ja Californiaga on? Ma ei saa siit ära minna.
Eile õhtul olime üle pika aja citys ehk SF-s. Kolasime H-ga õhtusel Missioni tänaval. See on nii värviline, natuke räpakas, kodune, kiiksuga, aga nii armas. Mission district on kahtlemata selle linna omapärasemaid osi. Saime kokku Liisu ja Petteriga, kes oma viimast puhkuse päeva siin veetsid.
Täna hommikul pidi H linna tulema, mina oleksin võinud rahus (meie ajutises) kodus Dublinis edasi olla, sest vahet pole, kus ma oma metallitekste tõlgin. Jep, praegu viin end kurssi soomekeelse sõnavaraga metallilõikurite, frees- ja treipinkide kohta - põnev ja hariv!
Aga kui silmad hommikul lahti tegin, teadsin, et ma pean H-ga citysse kaasa minema, sest homme hommikul kell 7 stardin juba Tallinna poole ja niipea mul selleks uut võimalust ei tule. Ma pidin sellest päevast viimast võtma, isegi kui see tähendas pooleteisetunnist teekonda Dublinist SF-sse.
 |
| Mission district täna hommikul |
Ja nii ongi.
On neid, kes väidavad, et kliima neid ei mõjuta. Võib-olla kõiki ei mõjutagi, aga mina pole üks neist. Päike ja valgus on parema tuju allikad. Aga mitte ainult päike. Ka inimesed, kogu see siinne tunne on erilised. Sõbralikkus ja lihtsus. Ameeriklaste keep smilingut kirutakse palju. Aga tegelikult, mis selles halba on? Kristina Šmigun ütles kunagi, et kui see mu tuju heaks teeb, siis mis vahet seal on, kas see naeratus on tõeline või natuke petlik. Palju parem kui tigedad näod. Lisaks lugesin hiljuti ühest raamatust, et kui inimesed tõesti ei mõtle oma komplimente tõsiselt - näiteks, küll sul on täna kena soeng - siis miks nad peaksid vaevuma midagi sellist ütlema? Neil pole ju sinult midagi saada. Äkki ikka mõtlevadki tõsiselt?
Tegelikult vahet pole.
Võib-olla kõlan naiivselt, aga tõesti: siinolek on teraapia, olgu see siis läbi võltsi kiipsmailingu või ei. Ma magan nagu kott, mis minu jaoks on suur asi. Oma aastatepikkuse insomnikukarjääri jooksul olen katsetanud mida iganes, aga siin lükkub kõik iseenesest õigele kohale. Ilmselt stressan vähem ja olen rohkem "hetkes". Kodus olen päris osav stressaja. Näide: kui mõne tõlke või artikli tähtaeg on nädala aja pärast, olen juba pooleldi hullumas ja mures, kas ikka saan õigeks ajaks valmis, kuigi töö on juba enamvähem valmis.
Siin olen lihtsalt nii palju rahulikum: praegu on mul homme ühe tõlke tähtaeg ning mõned terminid ikka veel puudu, aga mul ei jää sellepärast magamata, sest tean, et saan õigeks ajaks valmis. Täpselt sama lugu oli viimase Tervis Plussi artikliga, mille lõpetasin üks päev enne pulmi. See oli suhteliselt erakordne, sest enamasti on mul kõik ikka mitu päeva enne tähtaega valmis, aga seekord jäi asi minust olenematutel asjaoludel venima. Ei saa öelda, et see viimasel hetkel kirjutamine oleks just stressivaba olnud, aga und ma ka sellepärast ei kaotanud.
Ühesõnaga, siin ma nüüd olen. Avastasin Mission districtil imearmsa St Jorges kohviku ja vaatan parasjagu Youtube'st, kuidas treipingid töötavad ja millised pillid freesimiseks õige ägedamad on. Kõrvale niii hea hommiksöök: gluteenivaba leib mandlivõi ja banaaniga ja kofeiinivaba kohv. Mmm.
On aeg tagasi metallitreimise maailma sukelduda. Aga kui akna taga laiutab suur päike, pea on värske ja puhanud ja banaanivõiku kõhus ja mõnus San Francisco vibe sees, on see suur rõõm.
Näeme varsti jälle, San Francisco!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar