Hawaii 2014: päev 4

Alustame eetlasele kombekohaselt ikka kõigepealt ilmajutuga. Seda eelkõige sellepärast, et kaks päeva enne pulmi tegi ilm veidi murelikuks: kui seni oli väljas iga päev vaid veidi sabistanud, siis nüüd oli hommikul üles ärgates väljas ikka korralik vihmasadu. Kuigi päris selgeks sel päeval ei läinudki, jäi suurem sadu peagi järgi, nii et vedasime oma tagumikud trenni - kiire pooletunnine liigutamine kulus igati ära. H tuli ka minuga kaasa, ilmselt kahetses, kui näost punasena burpeesid pidi tegema. 

Reedel pidime minema tseremooniakohta haiku Gardensit üle vaatama ja asjaosaliste - H vanemate, minu vanemate (st Kerli ja ema) ning pruutneitsite ja bestmanidega nii-öelda peaproovi tegema. Et kes kus seisab ja millal mina sisse tulen ja kuidas siis kõik nagu filmis suurest õnnest pisaraid valavad jne. Meie aga ei suutnud uudishimule vastu panna ja käisime juba päev varem Gardensis luurel. Olime selle koha ju puhtalt netis olevate piltide ja soovituste põhjal valinud, ise kohta nägemata. 

Haiku Gardens oli umbes poole tunnise autosõidu kaugusel. Siin ei arvutata ühtki vahemaad miilides, no muidugi kilomeetrites ammugi mitte, vaid ikka ajas, sest see, kui kaua ühe või teise objektini jõudmiseks läheb, sõltub liiklusest. Honolulu liiklus on muide uskumatult hull ning iga-aastases liiklusummikuterohkeima linnade kohta tehtavas statistikas troonib see tavaliselt meeletute liiklusummikute poolest tuntud Los Angelesega peaaegu samal pulgal. 

Meil läks aga hästi ning poole tunni pärast keerasime auto parklasse. 

Parklast viis alla aeda selline käänuline tee. Kujutasin juba ette, kuidas minusugune põhiliselt sporditossudes ringilaskev tibi läbi vihma oma kõrgetel kontsadel õõtsudes ja valges kleidis neid kurve võtab, kleidisaba porine.

Kuid koht oli ilus, hästi roheline ja äsjasadanud vihma tõttu nii värske ja kaunis. Keset aeda oli väike tiik pisikese sillaga, kus saab pisemaid tseremooniaid korraldada. 

Meie üritus oma alla viiekümne külalisega oleks Eestis ilmselt keskmist mõõtu pulmapidu olnud, USAs on see minipulm, aga selle katuse alla saamiseks oleks ka viiskümmend külalist liiga palju olnud. Meie paaripanek pidi toimuma hoopis selles majas.  

Ja siit pidin ma siis ema ja õe saatel sisse kõndima. Peaproovi peaproov. 

Aed oli tõepoolest väga roheline ja igasuguseid värvilisi puid-põõsaid täis. Nende taustal, vahel ja keskel sai õigel päeval oi-kui-palju poseeritud. 

Võisime kohavalikuga igati rahule jääda ja suundusime oma järgmisi pulmaettevalmistusi tegema. Samal päeval saime kätte ka Tony kingituse meile - suurepäraste vaadetega kenake sviit ühes teises hotellis. Ma pole ausalt öeldes nii kenas hotellitoas vist veel olnudki. See selleks, aga vaated olid superluks. Järgmistel hommikutel olin plõksti kell kuus üleval, sest päikesetõus tegi mul iseenesest silmad lahti.