Hawaii 2014: päev 5

Selleks, et õigel päeval kõik sujuks, tahtsime Haiku Gardensis ehk meie tseremooniakohas kõik praktikas läbi teha. Selleks kutsusime päeval enne pidu kohale mu armsad pruutneitsid Liisu ja Amanda, H bestmanid Terry ja Chrisi, kellega kohtusin alles esimest korda ja keda ka H nägi neid üle teab kui mitme aasta ning nii minu kui H vanemad. Minu puhul tähendas see küll mu õde, sest ema oli kusagil naabersaarel kolamas ja pidi Honolulule jõudma alles sama päeva pärastlõunal.

Meid pani paar H õde Margot. Pole vist kuigi tavaline, et seda teeb oma pere liige. Aga kui umbes aasta aega tagasi kuulsime, et Margot vastava litsentsi oli teinud, mõtlesime, et oleks lahe, kui tema seda teeks. Ta oli hea meelega nõus ja nii olimegi esimene paar, kellele ta “sõnad peale luges”.

Tseremoonia pidi algama nii: peigmees koos pruutneitsite-bestmanidega on saali ette üles rivistatud ning mina tulen oma “vanemate” ehk ema ja õega koos sisse.

Edasise kohta kartsin, et läheb kõik meelest ära. Kõigepealt tuli teha kohustuslik “üleandmis-“ ehk kallistamistseremoonia: mina pean kallistama H vanemaid ja H minu omi. Siis annan oma lilled Liisule, pärast mida räägib Margot kõigile, miks me siin oleme (juhul, kui keegi ei tea). Siis võtan Liisult sõrmuse ja loen H-le sõnad peale. 

Traditsioonilise I do ütlemise asemel otsustasime üksteisele oma kirjutatud tõotused ette lugeda, nii et sõnad lugesin ma peale tegelikult iseendale. Kui ma nüüd tulevikus millegi vastu eksin, on jama majas. Nii et hoidsin oma lubadused mõistuse piires. Sellel hetkel polnud mul oma tõotusest veel ridagi valmis, kuigi mõte, mida öelda, oli muidugi olemas. Siis pidi olema H kord oma lubadused ette kanda.

Ja siis nagu ikka: you may kiss the bride ja jalutamegi välja.

Tahtsime oma tseremoonia lühikese ja lihtsana hoida ja kuna kumbki meist pole kiriku liikmed, jäid ka kõik püha raamatu väljavõtted ära. Hetkeks isegi mõtlesime, kas kõik kokku mitte liiga lühike ei saa, kuid leidsime, et pole vaja üritust ka vägisi pikemaks venitada. 

Niisiis, plaan oli paigas, kõik sai läbi tehtud ja võis rahuliku südamega homsele vastu minna. H ema, superorganisaator, ei saanud muidugi asjaosalisi ilma ühist lunchi kusagile lasta, niisiis läksime kogu seltskonnaga ühte Jaapani restorani sööma. Ma pole üldse Jaapani toidu fänn, aga see restoran sai mu võib-olla meelt muutma. Siin olid söögid tõesti head.

Päev oli aga alles poole peal ja päris palju veel teha. Olin üles kirjutanud to-do listi, aga vaatamata sellele, et me kogu aeg enda arust toimetasime ja list seega lühenema oleks pidanud, näis see pidevalt hoopi pikenevat, sest kogu aeg tuli mõni tegemata asjatoimetus veel meelde. 

Kõige tipuks avastasid H bestmanid, et täna õhtul on hea aeg mini-poissmeeste õhtu teha ehk peigmees õlut jooma kutsuda. Viimasel õhtul enne pulmi, kui kõik veel nii ripakil. Seega pidime välja mõtlema, kuidas oma allesjäänud tunnikeste jooksul võimalikult tõhusalt tegutseda. Selle asemel, et kõike koos teha, leppisime kokku et H läheb linna printima ja käib lillede järel, mina jään koju kingitusi pakkima, viktoriini küsimusi lõpetama ja slaidišõule muusikat otsima.

Kümme minutit pärast seda, kui H oli ära läinud, avastasin, et kõik pakkematerjalid olid autos ja koos temaga kusagile jumalteabkuhu poodidesse sõitnud ning et ma ei oska sellele slaidišõule muusikat külge panna. Veinipudelitele ma ka silte ei saanud kleepida, sest neid veel ei olnud! Nii ma siis olingi seal suhteliselt tegevuseta, samas kui nii palju oli teha.

Igal reede õhtul korraldas hotell, kus me olime, oma külaliste meeleheaks suure ilutulestiku. Kavatsesime seda ilutulestikku koos vaadata – üks päev enne abiellumist, kõrgelt korruselt hotelli sviidist – kõlab romantiliselt, eks? Paraku vaatasin ma seda ilutulestikku üksi, sest H asjaajamised võtsid kauem aega kui arvasime, kuna õhtune Honolulu liiklus on hull ja poed rahvast täis. Niisiis kõõlusin seal üksinda oma kena hotellitoa rõdul ja vaatasin esmalt päikeseloojangut, siis taeva poole vihisevaid rakette. Ilus oli küll. Ja tegin oma tõotuse valmis, mis sai täitsa kena ja väga aus. 

Kui hr lõpuks koju jõudis, oli aeg meie romantiliseks õhtusöögiks: altkorruse minipoest kiirelt kaasarabatud sushiks, mille välgukiirusel sisse kühveldasime, samal ajal veel multitaskides viimaseid asjatoimetusi tehes.

Sel ajal, kui kaasa poistega õlut libistas, tegin mina näomaske ja triikisin veel kleiti. Pärast südaöist duši all käimist ja näomaskitamist täiega ja kukkusin kell üks voodisse.