Hawaii 2014: päev 9

Lõpusirge läheneb! Praegu aknast välja vaadates näib päris uskumatu, et veel kolm nädalat tagasi päikese all pikutasin. Aga praegusel ilmal pole tegelikult suurt viga midagi, sest lumi teeb olemise valgemaks.

Tagasi eelviimase päeva juurde. Liis ja Petter olid käinud Alamoana matkarajal, kus pidi olema väljakutseid juba rohkem ja tipust avanema 360 kraadine vaade. Liisu ja Petsi pildid veensid meid igal juhul minema.

Raja algusesse kohale jõudnud, tervitas meid pargivaht ja küsis, kas oleme raja raskusastmest teadlikud ja ennast teekonnaks valmistanud. Eelmisel aastal olevat üks matkaja siia jäänud... see tähendab, ei suutnud rajale abiks pandud köitest kinni pidada ja sinna ta jäigi. Kurb lugu. Lubasime, et oleme valmis.

Raja algus oli juba küllaltki mägine, aga midagi ületamatut selles polnud. Aeg-ajalt tegime pause, vahepeal tuli meile vastu ülevalt alla suunduvaid rõõmsaid matkajaid. Näoilmete põhjal võis oletada, et ronimine on seda väärt. Kuskil poole maa peal hakkasid tulema esimesed tervad tõusud, millest ülessaamiseks pidi köite abi kasutama.

Rajal oli nii-öelda kaks tippu. Kui pargivaht küsis, kas kavatseme mõlemad vallutada, vastasime jaatavalt. Tegelikult polnud meil päris täpset ettekujutust, mis need kaks tippu on ja millised välja näevad. Kui meile järgmine terav kaljunukk ilmus, oletasime, et tegemist on esimese tipuga. 

Võttis jala küll kergelt värisema, aga suurem tõus oli veel ees. Järgmist tõusunukki nähes mõtlesin ikka mõnda aega, kas hakkan seda ronima või mitte. Üksi olles poleks ma seda kindlasti teinud, aga kahekesi oli natuke julgem. Kuigi H poleks mitte midagi teha saanud, kui mu jalg vääratanud või käsi köiest lahti lasknud oleks. 

Aga ronida tasus! Kuigi jalad, käed ja hing sees värisesid, oli vaade seda väärt. 

Istusime maha ja nautisime oma vallutust mõnda aega. Ei saanud ju pärast nii pikka pingutust kohe teistpidi tagasi tormata. 

Sellest teravast nukist allaminek oli tegelikult veel hullem kui ülesminek. Aga edasi oli kõik juba lihtne. Olime peaaegu raja lõpus, kui hakkas vihma sadama. Õnneks mitte varem, sest vihm oleks maastiku kindlasti väga libedaks ja ohtlikuks teinud. 

Samal päeval sain ka teise elamuse, seekord kulinaariaelmuse osaliseks. Esiteks oli mul pärast seda matka kohutav õlleisu. Ma ei joo õlut tihti, sellepärast olin üllatunud, kui neelud selle järgi käisid. Kõht oli ka pärast rassimist päris tühi. H tegi ettepaneku minna lau laud sööma. Lau lau on hawaii oma toit, mis sisuliselt on teelehe- ja siis tarolehe sisse keeratud sealiha, millele on lisatud tükk võid. Rulli aurutatakse, kuni kõik muutub pehmeks ja serveeritakse siis riisi ja makaronisalatiga. Kummaline kombinatsioon - ja tõesti, makaronisalat oli nagu meie Eestimaine süldilaua oma! Toit ei näe väga ahvatlev välja, aga maitses suurepärane. Nii hea. 

Söögikoht, kus seda pakuti, oli... Vau. Üks koledamaid kiirtoiduputkasid, mida ma kunagi näinud olen. Ise ma poleks sinna ilmselt taibanud sisse astudagi - nii õnnetu nägi see majake välja, aga jällegi, kohalik teejuht teadis paremini. Kõrvalputkast saime endale kaks Longboardi ka hangitud ja sel õndsal hetkel, pärast rasket matka, lau laud süües ja kohalikku õlut peale rüübates ei kõigutanud mind isegi mööda kiirsöökla seina vudiv tarakan.