Viimasel päeval tahtsime veel randa minna, kasvõi paariks tunniks. Ilmselt poleks keegi uskunudki, et kümme päeva Hawaiil olin, sest nahatoonist seda küll öelda poleks osanud. Kui väljas olin, tõmbasin ennast alati korraliku kaitsekreemiga kokku, nii et jumet ei mingit. H ema oli mu eest muidugi hästi hoolt kandnud, ostes mulle 50 faktoriga kreemi (mu ema, kes ainult faktor 4 tunnistab ja sedagi siis, kui päike seniidis pealae peale paistab, kukub nüüd kindlasti pikali). See tegi korralikku tööd.
Hommikul pakkisime suurema osa kraamist kokku, käisime veel mõned toimetused ja siis beachile. Õhtuks mõtlesime, et kuna me pole, nii uskumatu kui see ka ei tundu, kümne päeva jooksul veel kordagi päikeseloojangut vaatamas käinud - ja see oleks kõigi eelduste kohaselt üks romantiline reisike olema - randa minna ja see viga ära parandada.
Läks aga teisiti, sest H ema helistas, et õhtuks on meil JÄLLE perekondlik söömaaeg kavas. Ameeriklased söövad, mulle tundub, tõesti kogu aeg. Isegi mina pole kogu aeg nii näljane!
Noh, mina ei saanud arugi, kui juba kõiges kokku oli lepitud. Kella kuueks, nii et ei mingit päikseimetlemist. Päikest näeb muidu ka (no see on suhteline tegelikult - kes Hawaiil näeb ja kes külmal Põhjamaal ainult unistab), aga sugulasi mitte. Ja muidugi ei tahtnud ma H emale "ei" ka öelda.
Siiski lükkasime dinneri kella seitsmeks, nii et sain veel Hawaii viimase trenni, 30-minutilise rannajooksu päevakavva sisse pigistada.
Hawaii seeria lõpp. Aitäh kannatlikkuse eest!
Hommikul pakkisime suurema osa kraamist kokku, käisime veel mõned toimetused ja siis beachile. Õhtuks mõtlesime, et kuna me pole, nii uskumatu kui see ka ei tundu, kümne päeva jooksul veel kordagi päikeseloojangut vaatamas käinud - ja see oleks kõigi eelduste kohaselt üks romantiline reisike olema - randa minna ja see viga ära parandada.
Läks aga teisiti, sest H ema helistas, et õhtuks on meil JÄLLE perekondlik söömaaeg kavas. Ameeriklased söövad, mulle tundub, tõesti kogu aeg. Isegi mina pole kogu aeg nii näljane!
Noh, mina ei saanud arugi, kui juba kõiges kokku oli lepitud. Kella kuueks, nii et ei mingit päikseimetlemist. Päikest näeb muidu ka (no see on suhteline tegelikult - kes Hawaiil näeb ja kes külmal Põhjamaal ainult unistab), aga sugulasi mitte. Ja muidugi ei tahtnud ma H emale "ei" ka öelda.
Siiski lükkasime dinneri kella seitsmeks, nii et sain veel Hawaii viimase trenni, 30-minutilise rannajooksu päevakavva sisse pigistada.
Ainuüksi sel õhtul, 30 minuti jooksul nägin nelja vastabiellunud paari pulmapilte tegemas. Populaarne koht abiellumiseks, kas pole?
Ja siis ta kukkus. Vaiksesse ookeani.
Viimane õhtusöök oli suurepärane - palju palju mereande. Mind ei huvitanud isegi koogid, kui laud krevettide ja sashimi ja nigiri all lookas oli. mmm.
Hawaii seeria lõpp. Aitäh kannatlikkuse eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar