Tegelikult päris nii nagu eelmises postis kirjas, peoõhtu ei lõppenud. Kuna meie käsutuses oli tõepoolest väga suur hotellituba, kutsusime osa külalisi pärast restoranist lahkumist sinna. Osa mitte sellepärast, et me seal kedagi oma külalistest näha poleks tahtnud, vaid palusime külla lihtsalt nooremad ja peojõulisemad inimesed :)
Tore oli, sai juttu ajada ka nendega, kellega seda veel teha ei olnud jõudnud. Aga peojõulised olid meie külalised tõepoolest. Kui suurem osa hakkas ennast nii kella ühe paiku minekule sättima, siis H sõpradest koosnev vapper nelik oli veel kella kahe ajal täies hoos. Mina hakkasin tasapisi ära vajuma, aga demonstratiivselt teise tuppa ja uks kinni panna oleks ka kummaline olnud. Kui kell poole kolmele lähenes, teatasin noormeestele siiski viisakalt, et oli väga vahva nendega lobiseda ja tänud tulemast, aga mul on nüüd tõesti aeg unedemaale minna. Ilmselt oli aeg nii lendama läinud, et neil polnud kellaajast aimugi ja kui nad aru said, et kell juba kolmele läheneb, lubati mulle mu abikaasa kohe tagasi anda ja maja oli viie minutiga tühi. Ma ei tahtnud kedagi välja tõsta, aga arvestades viimase kolme päeva režiimi olin tõesti rohkem kui valmis magama minema.
Järgmisel hommikul helises telefon juba kell kaheksa. Peaorganisaator H ema oli meile ja lähematele sugulastele hommikusöögiks pika laua kinni pannud. Siin on ju koos söömine-joomine nii oluline, et oleks olnud mõeldamatu, et lähimad sugulased ja pruutpaar niisama jumalteab kuhu minema lastakse. Me küll olime üritusest teadlikud, aga et see nii vara toimub, tuli üllatusena. Niipalju siis pikalt põõnamisest.
Tegelikult oli tore! Kohale kutsuti meid kella kümneks, aga kuna H ütleb, et tema emal ajataju puudub, ei hakanud me end kella passimisega ahistama, vaid läksime nii umbes üheteistkümneks kohale. Ja nagu arvata oli, olid H vanemad vaid minut enne restorani sisse astunud.
Asti oli nii armas, hoolitsedes selle eest, et ma eelmise päevaga võrreldes liiga kontrastselt koll välja ei näeks ning väänas mulle ühe hetkega sellise soengu pähe.
Margot oli vaimustuses ja tegi Astile ettepaneku, et ta peaks oma äri looma! Ma siis valgustasin teda, et Astil juba on oma juuksuriäri. See selgitas kõik.
Pärast ligi kolmetunniseks veninud hommikusööki sai lebotada!! Lõpuks! Kuna me polnud siiani eriti randa jõudnud, oli see kohe plaanis. Ja kuna ma polnud ka surfilauda veel alla saanud, tuli seegi viga parandada. Hawaiil üles kasvanud H on muidugi surfamises pro, nii et instruktorit mul palgata polnud vaja.
Teel randa jooksime kokku - arvake ära, kellega - Kerli, ema ja Astiga. Pisike saar, eksole. Aga see pole veel kõik. Neid kolme oli omavahel lobisemas kuulnud keegi eakam mees, kes neile kohe ligi astus ja juttu tegi. Tuli välja, et tema vanaisa oli kunagi Eestist siia Honolulule tulnud. Kuigi tüüp ise eesti keelt ei rääkinud, tundis ta selle ära ja oli nüüd oma keelt kõnelevaid inimesi kuuldes vaimustuses. Tõepoolest, eestlane igas sadamas, eks. Suurest õnnest ja rõõmust rahvuskaaslasi kohata andis ta Kerlile kingituseks lei ja (millegipärast) ka rannamati. Ligimesearmastus missugune.
Pärast kokkujooksmist mu suguseltsiga läksime meie surfama. See sport pole tõesti naljaasi, vaid võtab korralikult läbi. Õppisin ennast lainelaual ringi pöörama, kui sobiva suurusega laine silmapiirile tuli, ja kui nina ranna poole keeratud (mis võttis alguses muidugi kole palju aega), andsin kõhuli laual lebades kätega kõvasti hoogu, et laine harjale saada. Paar korda ka õnnestus, aga pigem harva kui liiga tihti. Püstisaamiseni ma veel ei jõudnudki, see jääb teise tunni teemaks. Kuid päris valus oli see surfilaual kõhutamine, sest laud on parajalt krobeline ja selle peal edasi tagasi ennast liigutades, peale ja maha hüpates tõmbasin nii kõhu kui põlved kenasti marraskile. Soolane vesi andis ainult kibedust juurde. Sellepärast kannavadki paljud surfarid vees olles särke, nagu asjatundjamad mulle rääkisid.
Teiseks läks mul millegipärast süda kohutavalt pahaks. Ei, eelmise õhtu peale seda ajada ei saa, sest olin enda pulmas joogi tarbimisega vägagi tagasihoidlik. Jõin pika õhtu jooksul ehk kolm klaasi veini (ühe suuuuure sõõmu pärast Amanda kõnet - see oli lihtsalt nii emotsionaalne minu jaoks, et marssisin kelneri juurde ja küsisin suure klaasi veini), nii et asi ei olnud selles. Tundus, nagu oleks lainetel õõtsumine mu südame pahaks ja pea pööritama pannud. Igatahes tunnist ajast lainepüüdmisest mulle piisas.
Tore oli, sai juttu ajada ka nendega, kellega seda veel teha ei olnud jõudnud. Aga peojõulised olid meie külalised tõepoolest. Kui suurem osa hakkas ennast nii kella ühe paiku minekule sättima, siis H sõpradest koosnev vapper nelik oli veel kella kahe ajal täies hoos. Mina hakkasin tasapisi ära vajuma, aga demonstratiivselt teise tuppa ja uks kinni panna oleks ka kummaline olnud. Kui kell poole kolmele lähenes, teatasin noormeestele siiski viisakalt, et oli väga vahva nendega lobiseda ja tänud tulemast, aga mul on nüüd tõesti aeg unedemaale minna. Ilmselt oli aeg nii lendama läinud, et neil polnud kellaajast aimugi ja kui nad aru said, et kell juba kolmele läheneb, lubati mulle mu abikaasa kohe tagasi anda ja maja oli viie minutiga tühi. Ma ei tahtnud kedagi välja tõsta, aga arvestades viimase kolme päeva režiimi olin tõesti rohkem kui valmis magama minema.
Järgmisel hommikul helises telefon juba kell kaheksa. Peaorganisaator H ema oli meile ja lähematele sugulastele hommikusöögiks pika laua kinni pannud. Siin on ju koos söömine-joomine nii oluline, et oleks olnud mõeldamatu, et lähimad sugulased ja pruutpaar niisama jumalteab kuhu minema lastakse. Me küll olime üritusest teadlikud, aga et see nii vara toimub, tuli üllatusena. Niipalju siis pikalt põõnamisest.
Tegelikult oli tore! Kohale kutsuti meid kella kümneks, aga kuna H ütleb, et tema emal ajataju puudub, ei hakanud me end kella passimisega ahistama, vaid läksime nii umbes üheteistkümneks kohale. Ja nagu arvata oli, olid H vanemad vaid minut enne restorani sisse astunud.
Asti oli nii armas, hoolitsedes selle eest, et ma eelmise päevaga võrreldes liiga kontrastselt koll välja ei näeks ning väänas mulle ühe hetkega sellise soengu pähe.
Margot oli vaimustuses ja tegi Astile ettepaneku, et ta peaks oma äri looma! Ma siis valgustasin teda, et Astil juba on oma juuksuriäri. See selgitas kõik.
Pärast ligi kolmetunniseks veninud hommikusööki sai lebotada!! Lõpuks! Kuna me polnud siiani eriti randa jõudnud, oli see kohe plaanis. Ja kuna ma polnud ka surfilauda veel alla saanud, tuli seegi viga parandada. Hawaiil üles kasvanud H on muidugi surfamises pro, nii et instruktorit mul palgata polnud vaja.
Teel randa jooksime kokku - arvake ära, kellega - Kerli, ema ja Astiga. Pisike saar, eksole. Aga see pole veel kõik. Neid kolme oli omavahel lobisemas kuulnud keegi eakam mees, kes neile kohe ligi astus ja juttu tegi. Tuli välja, et tema vanaisa oli kunagi Eestist siia Honolulule tulnud. Kuigi tüüp ise eesti keelt ei rääkinud, tundis ta selle ära ja oli nüüd oma keelt kõnelevaid inimesi kuuldes vaimustuses. Tõepoolest, eestlane igas sadamas, eks. Suurest õnnest ja rõõmust rahvuskaaslasi kohata andis ta Kerlile kingituseks lei ja (millegipärast) ka rannamati. Ligimesearmastus missugune.
Pärast kokkujooksmist mu suguseltsiga läksime meie surfama. See sport pole tõesti naljaasi, vaid võtab korralikult läbi. Õppisin ennast lainelaual ringi pöörama, kui sobiva suurusega laine silmapiirile tuli, ja kui nina ranna poole keeratud (mis võttis alguses muidugi kole palju aega), andsin kõhuli laual lebades kätega kõvasti hoogu, et laine harjale saada. Paar korda ka õnnestus, aga pigem harva kui liiga tihti. Püstisaamiseni ma veel ei jõudnudki, see jääb teise tunni teemaks. Kuid päris valus oli see surfilaual kõhutamine, sest laud on parajalt krobeline ja selle peal edasi tagasi ennast liigutades, peale ja maha hüpates tõmbasin nii kõhu kui põlved kenasti marraskile. Soolane vesi andis ainult kibedust juurde. Sellepärast kannavadki paljud surfarid vees olles särke, nagu asjatundjamad mulle rääkisid.
Teiseks läks mul millegipärast süda kohutavalt pahaks. Ei, eelmise õhtu peale seda ajada ei saa, sest olin enda pulmas joogi tarbimisega vägagi tagasihoidlik. Jõin pika õhtu jooksul ehk kolm klaasi veini (ühe suuuuure sõõmu pärast Amanda kõnet - see oli lihtsalt nii emotsionaalne minu jaoks, et marssisin kelneri juurde ja küsisin suure klaasi veini), nii et asi ei olnud selles. Tundus, nagu oleks lainetel õõtsumine mu südame pahaks ja pea pööritama pannud. Igatahes tunnist ajast lainepüüdmisest mulle piisas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar