Hawaii 2014: Päev 6, see kõige tähtsam

Pulmapäeva hommikul ärkasime varakult. H teatas, et ta ei jõudnud eile playlisti kokku panna ja peame “Pandorast midagi mängima”. Mulle see “midagi” ikkagi hästi ei meeldinud, niisiis kulus meil esimene hommikutund sellele, et tantsuks sobilikud muusikapalad välja valida. 

Tegime ka oma esimese tantsu peaproovi, sest ma polnud oma kingi veel proovida saanud. Nende juurde sobisid suurepäraselt mu lemmikriideesemed, trenniretuusid ja –topp, nagu valatud, eks.

Kell 8 saabusid ema ja Asti. Asti oli värvatud meie kõikide juukseid tuunima, just nagu viis aastat tagasi Kerli pulmas. Varsti jõudsid kohale ja Liis ja Amanda ning saime kõik järjest juuksuritoolis istuda. Samal ajal alustasime ka meikimisega.

Muidugi aitasid töö sujuvale edenemisele kaasa kaks pudelit külma vahuveini. Tunnistan, et kui muidu olen suur vahuveinisõber, siis sel hommikul mul jook väga hästi ei lipanud. Sabin oli sees, mis parata. Ema noomis mind aegluse eest, teistel olevat ammu klaasid tühjad. Võtsin siis ennast kokku.

Varsti tuli kohale Crista, kohalik meikar, kes mu ilusaks pidi tuunima. Crista oli väga armas, osav ja tõeliselt professionaalne meikar. Esimest korda elus sain endale kunstripsmed külge, mis oli minusugusele, kes üleüldse vähe meiki kannab, täiesti uus asi. Tundus, nagu ripsmed tahaks oma raskusega laud vägisi kinni vajutada. Meik tundus esmapilgul pisut ehatavalt tume, kuid kuna pidu pidi õhuni kestma, oligi natuke dramaatilisem look omal kohal ja lõpuks jäin väga rahule.

Paari tunni pärast olime valmis, et H vend ja õemees saaksid meid hotellist peale võtta ja sündmuspaika viia. Olin parajalt sabinas. Õnneks kandsid mu truud kaaslased hoolt selle eest, et kleit ja kingad kaasa saaks pakitud ja selline väike tähelepanematu asjake nagu sõrmus kaasa võetud. Viimane klõps enne väljaastumist ja võis sündmuspaiga poole minema hakata.

Kohale jõudes ootas eraldi väikeses ettevalmistusruumis mind mu pruudikimp ning sealsamas ajasin oma kleidi selga ajada. Asti tuunis veel mu juukseid ja olingi valmis. 

Aega jäi isegi üle. Lõpuks veelgi rohkem kui arvata võis - nimelt tuli meie pulmakorraldaja Tamara teatega, et H vanemaid pole veel kohal, kuigi kell oli kohe kolm saamas. Ütleme nii, et see ei üllatanud mind, sest nad pole täpsusega eriti kunagi silma paistnud. No mis ma siin keerutan: H ütleb, et tema ema mõttemaalilmas pole sellist mõistet nagu aeg olemas. 

Ootasime veel natuke ja siis veel natuke, kuni kell oli juba vast 10 minutit üle kolme. Tamara küsis, kas tahaksin pihta hakata, aga pidasin paremaks ikkagi H vanemad ära oodata. Tamara tõi mulle, emale ja Kerlile klaasikese vahuveini, et ootajate aeg liiga pikk ei tunduks.

Lõpuks nad ikkagi jõudsid. Asjade käigust ette rutates: H ema ütles mulle hiljem, et keegi olevat talle rääkinud, et Eestis ongi selline komme et pruut hilineb pulma. Oot, mida? See ajas ikka naerma küll. Meie ootasime neid ja tema teatab, et näed kui hästi läks, sa polnudki veel sisse tulnud kui meie kohale jõudsime ja see pruudi hilinemise traditsioon on teil siis ikka päris tugev jah?

Mis sa oskad selle peale öelda...

Sellest käänulisest teest, millest allaminekut ma oma kõrgete kontsade pärast kartnud olin, ei pidanudki ma astuma, sest Tamara sõidutas meid kolm väikse golfiautot meenutava sõidukiga alla aeda. Rivistasime ennast ukse taha üles ja olime lõpuks valmis sisse astuma. Mäletan, et ette kõndides püüdsin inimestele otsa vaadata ja nende ilmeid tabada, aga meeles on vaid mõned üksikud näod. Kerge mäluauk.

Margot alustas eestikeelse tervitusega, mis oli nii armas ja ootamatu.

Ja siis lühidalt ja kokkuvõtvalt - kõik läks plaanipäraselt ja väga kiiresti. Olin oma tõotuse spikri Amanda kätte hoiule andnud, juhuks kui mind täielik mäluauk peaks tabama, aga seda ei läinudki tarvis. Läks samuti nagu enamustel kordadest, mil olen suure publiku ees esinema pidanud: algul on jube närv sees, aga kui rääkima saad, läheb kõik hästi.

Arvan, et vähem kui kümne minuti pärast oli kõik läbi. Kiire ja valutu kõigile :) Järgnes pikk pildistamiste seeria. Praegu on mul vaid mõned pildid, mis külaliste kaameratega klõpsitud. Kui fotograafi tehtud pildid kätte saan, saab veidi suurema kollektsiooni siia üles panna. 

Ning siis Roy'si õhtusöögile ja pidu pidama.

Õhtusel peol tegime meie kohta külalistele viktoriini, mille võitjad pidid saama auhinnaks need maagilise joogi pudelid, mille eelmisel õhtul valmis olime villinud. Me ei olnud aga mõelnud sellele, mis siis saab, kui kaks laudkonda omavahel viiki jäävad. Nii muidugi juhtus ning saime maagilist jooki külalistele üle ühe välja jagada. 

Näitasime ka oma titepiltidega slaidišoud, mis aga oli väike feil, sest suure vaevaga selle taha saadud muusika ei hakanud lihtsalt mängima. Kahju, sest nii jäi pilt kuidagi poolikuks. Teisest küljest, oleks võinud ka midagi hullemat juhtuda, nii et mis seal ikka.

Siis oli aeg kõnedeks. H isamees Terry ei suutnud pisaraid tagasi hoida... Sama juhtus minuga, kui Amanda ja Liis oma kõnesid pidasid. Ma tõesti löristasin nagu laps. Aitäh teile kaunite sõnade eest!

Üllatuse tegid ka mu ema ja Asti. Nad andsid meile üle kingituse, mille kohta käiv jutt sai Liisu vahendusel ka ülejäänud külalistele ära tõlgitud. Nimelt sain mina endale vana Eesti kombe kohase rukkilille mustriga tanu, märgiks selle kohta, et naine on "ära võetud" ning H samasuguse mustriga rätiku. Need keerati meile loomulikult sealsamas pähe. Väga lahe ja ootamatu kingitus ning mulle tundus, et tegi külalistele ka palju nalja. 

Veel mõned pildid õhtust: 

Ja õhtu lõppes nii.