Neljapäeva hommikul saime ennast lõpuks ookeani kasta. Praktiliselt kaks ja pool päeva olime juba siin olnud, aga vette polnud veel saanud. Meie hotellile lähim koht selle vea parandamiseks oli Ala Moana rand, kuhu hommikul suuna võtsime. Kahjuks polnud mul telefoni kaasas, nii et allolev pilt on netist näpatud. Aga just selline see välja nägi.
Ma mõtlesin, et lähen soojast veest ja lainetest ja päikesest lolliks. Nii hea oli. Ma ei tahtnudki veest välja tulla.
Järgmiseks tuli meil täita missioon photoshoot. Tahtsime H-ga anda oma külalistele mälestuseks veinipudelid, millel peal meie foto ja taga juhised vägijoogi tarvitamise kohta. Kõike muidugi läbi huumori. Niisiis tahtsime teha endast ilusa foto, kus mekime mõnda mõnusat, soovitatavalt värvilist ja eksootilist drinki. Aga baari leidmine kell 9 hommikul polegi teab mis lihtne asi. Käisime kahes H lemmikkohas, millest üks oli veel kinni ja teine üldse ära koristatud. Pärast poolteist tundi kestnud otsinguid hakkas juba kiireks minema, sest keskpäevaks oli plaan sõpradega kokku saada. Lõpuks otsustasime, et loobume eksootilise koha otsinguist, läheme meie hotellilähedasse restorani, kus ühel õhtul söömas olime käinud, tellime oma klaasi veini ja teeme selle klõpsu ära. Istusime maha ja tellisime oma veinid, kui baarman palus mu dokumenti näha. Loomulikult polnud mul seda kaasas.
Õppetund: ükskõik kui vana oled või kui täiskasvanud enda meelest välja näed, kanna alati dokumenti kaasas, kui plaanid USAs alkoholi osta. Ma ju teadsin seda, aga lihtsalt olin unustanud. Tõusime laua tagant püsti ja marssisime hotelli mu dokumendi järele. Vahepeal oli H-l veel üks fotosessiooniks sobilik baar meelde tulnud. Sinna siis läksimegi. Lõpuks läks kõik õnneks ning saime oma aknoolisinise ja veripunase joogi kätte. Ma ei tahagi teada, mis need nii värviliseks tegi, aga lootsin, et üks kord neid müstilisi keemilisi ühendeid mind ära ei tapa. Suure töö tulemusena saadud pilt tuli lõpuks välja selline.
Samal päeval oli meil lõpuks võimalus ka oma sõpradega kokku saada. Amanda oli juba paar päeva tagasi Hawaiile jõudnud, aga kuna mina olin kogu aeg kõige muuga ohjes, siis ei olnud meil siiani võimalust kokku saada olnud. Õnneks olid tal ka vanemad siin, nii et päris üks ta hängima ei pidanud. Neljapäeval pidid saarele saabuma ka Liis ja Petter ning H sõber Edwin oma perega. Ja õhtul mu õde. Enne talle järele minekut aga kutsusime oma kohalviibivad sõbrad kokku ning läksime Manoa Fallsi juga ja matkaradu vaatama.
Meie seltskond oli päris suur: mina, H, Amanda, tema vanemad, äsja lennult tulnud Liis ja Petter, samuti alles lennukist mahaastunud Edwin oma ema ja vennaga ning H õde oma noormehega. Nii palju kärbseid ühe hoobiga!
Matkarada algas Paradise Parkist ja viis meid mööda Manoa Traili üles umbes 50 m kõrguse joa juurde. Rada polnud teab mis raske, aga kindlasti mitte ka niisama pühapäevane jalutuskäik pargis. Õnneks oli meil moskiitotõrje kaasas, sest need putukad olid päris agarad ennast meile külge kleepima. Haisesin ma sellest tõrjest mis ma haisesin, aga vähemalt olin teinud kõik, et laupäeval mitte kuplades ja ennast kratsides lavale astuda.
See tunnike oli mõnus aeg, et sõprade tegemiste ja seniste reisimuljetega järje peale saada. Nii hea meel oli kõiki näha!
Pärast matka viisime Liisu, Petsi, Amanda ja ta vanemad nende hotelli ja jätkasime järjekordsete ettevalmistustega. Ainult kaks päeva oligi veel aega ja tegemata asju näis liiga palju olevat. Suutsime mitu korda poes käia, ikka ja jälle oli midagi puudu. Õhtul saabus Kerli. Tahtsin tallegi tervituseks Havai stiilis lei kaela riputada, aga suures ringitormamise tuhinas jäi see muidugi hankimata.
Kui lõpuks õhtul kell 9 Honolulu lennujaamas kokku saime, oletasin, et mu õde on pärast 30+ tundi vintsutusi täiega läbi ja tema ainsaks sooviks hotelli magama minna. Nii aga ei olnud, seda hoolimata absurdsele küsimustevoole, millele tal Amsterdami lennujaamas vastata tuli. Just nimelt, mitte USA poolel, vaid Amsterdamis! Lihtsalt tiriti sabast kõrvale ja küsimusterahe võis alata. Ja see polnud tavaline veidi tõredate nägudega piirionude veidi tõre arupärimine, vaid väga detailne ristküsitlus.
Nii et kui Kerli saabus, olime ta valmis hotelli ära viskama, enne kui pulmaisa Tonyga kokku pidime saama. Mu õde pole aga mingi papist tibi, nii et tuli meiega hoopis kaasa ja oli hea meelega valmis meiega isegi paar drinki tegema. That's my girl :D
See, et H sõber Tony pulmaisa rollis suurepäraselt hakkama saab, sai selgeks juba esimese viie minuti jooksul. Jutt jooksis tal hästi ja kohe tekkis tunne, nagu oleksime juba mitu aastat tuttavad olnud.
Pärast paari sojut oli aeg õhtu lõppenuks kuulutada.
 |
| Allikas |
Ma mõtlesin, et lähen soojast veest ja lainetest ja päikesest lolliks. Nii hea oli. Ma ei tahtnudki veest välja tulla.
Järgmiseks tuli meil täita missioon photoshoot. Tahtsime H-ga anda oma külalistele mälestuseks veinipudelid, millel peal meie foto ja taga juhised vägijoogi tarvitamise kohta. Kõike muidugi läbi huumori. Niisiis tahtsime teha endast ilusa foto, kus mekime mõnda mõnusat, soovitatavalt värvilist ja eksootilist drinki. Aga baari leidmine kell 9 hommikul polegi teab mis lihtne asi. Käisime kahes H lemmikkohas, millest üks oli veel kinni ja teine üldse ära koristatud. Pärast poolteist tundi kestnud otsinguid hakkas juba kiireks minema, sest keskpäevaks oli plaan sõpradega kokku saada. Lõpuks otsustasime, et loobume eksootilise koha otsinguist, läheme meie hotellilähedasse restorani, kus ühel õhtul söömas olime käinud, tellime oma klaasi veini ja teeme selle klõpsu ära. Istusime maha ja tellisime oma veinid, kui baarman palus mu dokumenti näha. Loomulikult polnud mul seda kaasas.
Õppetund: ükskõik kui vana oled või kui täiskasvanud enda meelest välja näed, kanna alati dokumenti kaasas, kui plaanid USAs alkoholi osta. Ma ju teadsin seda, aga lihtsalt olin unustanud. Tõusime laua tagant püsti ja marssisime hotelli mu dokumendi järele. Vahepeal oli H-l veel üks fotosessiooniks sobilik baar meelde tulnud. Sinna siis läksimegi. Lõpuks läks kõik õnneks ning saime oma aknoolisinise ja veripunase joogi kätte. Ma ei tahagi teada, mis need nii värviliseks tegi, aga lootsin, et üks kord neid müstilisi keemilisi ühendeid mind ära ei tapa. Suure töö tulemusena saadud pilt tuli lõpuks välja selline.
Samal päeval oli meil lõpuks võimalus ka oma sõpradega kokku saada. Amanda oli juba paar päeva tagasi Hawaiile jõudnud, aga kuna mina olin kogu aeg kõige muuga ohjes, siis ei olnud meil siiani võimalust kokku saada olnud. Õnneks olid tal ka vanemad siin, nii et päris üks ta hängima ei pidanud. Neljapäeval pidid saarele saabuma ka Liis ja Petter ning H sõber Edwin oma perega. Ja õhtul mu õde. Enne talle järele minekut aga kutsusime oma kohalviibivad sõbrad kokku ning läksime Manoa Fallsi juga ja matkaradu vaatama.
Meie seltskond oli päris suur: mina, H, Amanda, tema vanemad, äsja lennult tulnud Liis ja Petter, samuti alles lennukist mahaastunud Edwin oma ema ja vennaga ning H õde oma noormehega. Nii palju kärbseid ühe hoobiga!
 |
| Minu lemmiktüdrukud |
Matkarada algas Paradise Parkist ja viis meid mööda Manoa Traili üles umbes 50 m kõrguse joa juurde. Rada polnud teab mis raske, aga kindlasti mitte ka niisama pühapäevane jalutuskäik pargis. Õnneks oli meil moskiitotõrje kaasas, sest need putukad olid päris agarad ennast meile külge kleepima. Haisesin ma sellest tõrjest mis ma haisesin, aga vähemalt olin teinud kõik, et laupäeval mitte kuplades ja ennast kratsides lavale astuda.
See tunnike oli mõnus aeg, et sõprade tegemiste ja seniste reisimuljetega järje peale saada. Nii hea meel oli kõiki näha!
Pärast matka viisime Liisu, Petsi, Amanda ja ta vanemad nende hotelli ja jätkasime järjekordsete ettevalmistustega. Ainult kaks päeva oligi veel aega ja tegemata asju näis liiga palju olevat. Suutsime mitu korda poes käia, ikka ja jälle oli midagi puudu. Õhtul saabus Kerli. Tahtsin tallegi tervituseks Havai stiilis lei kaela riputada, aga suures ringitormamise tuhinas jäi see muidugi hankimata.
Kui lõpuks õhtul kell 9 Honolulu lennujaamas kokku saime, oletasin, et mu õde on pärast 30+ tundi vintsutusi täiega läbi ja tema ainsaks sooviks hotelli magama minna. Nii aga ei olnud, seda hoolimata absurdsele küsimustevoole, millele tal Amsterdami lennujaamas vastata tuli. Just nimelt, mitte USA poolel, vaid Amsterdamis! Lihtsalt tiriti sabast kõrvale ja küsimusterahe võis alata. Ja see polnud tavaline veidi tõredate nägudega piirionude veidi tõre arupärimine, vaid väga detailne ristküsitlus.
Nii et kui Kerli saabus, olime ta valmis hotelli ära viskama, enne kui pulmaisa Tonyga kokku pidime saama. Mu õde pole aga mingi papist tibi, nii et tuli meiega hoopis kaasa ja oli hea meelega valmis meiega isegi paar drinki tegema. That's my girl :D
 |
| Tony arbuusikoore seest sojut serveerimas |
See, et H sõber Tony pulmaisa rollis suurepäraselt hakkama saab, sai selgeks juba esimese viie minuti jooksul. Jutt jooksis tal hästi ja kohe tekkis tunne, nagu oleksime juba mitu aastat tuttavad olnud.
Pärast paari sojut oli aeg õhtu lõppenuks kuulutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar